Rõõmusõnum fännidele! Thirty Seconds to Mars annab Riias kontserdi

Ameerika rokkbänd Thirty Seconds To Mars on tänapäeva üks jõulisemaid ja edukamaid kontsertansambleid, kelle muusikalised etteasted on erakordselt haaravad. Nagu nimigi ütleb, viiakse kuulaja kiirelt kaugele planeedile, kuhu jõudmisest on laisalt Marsi šokolaaditahvleid mugivad inimesed juba ammu unistanud.

Thirty Seconds To Mars tuli kokku 1998. aastal Los Angeleses. Bändi lõid juba lapsepõlvest saadik koos musitseerinud vennad Jared Leto (vokaal, kitarr, bass, klahvpillid) ja Shannon Leto (trummid, löökpillid). Seega oli vastastikune mõistmine neis maast madalast sügavale juurdunud.

Saades inspiratsiooni oma ema hipilikust eluviisist, tagus Shannon Leto rütmiliselt potte ja panne ning arendas nii oma löökpillide mängimise annet, Jaredi esimene muusikainstrument oli aga katkine klaver. Oma esimese albumi jaoks võtsid juba varajases nooruses erinevate kunstivormidega kokku puutunud vennad produtsentideks kaks plaaditööstuse raskekaallast. Nendeks oli kanadalane Bob Ezrin, kelle koostööpartnerite hulka kuuluvad surematud rokiklassikud nagu Lou Reed, Pink Floyd, Deep Purple, Alice Cooper ja Peter Gabriel, ning ameeriklane Brian Virtue, kes on töötanud oluliste hilisema perioodi rokkbändidega nagu Jane's Addiction, Audioslave ja Deftones.

2002. aastal ilmunud debüütalbum „30 Seconds To Mars“, mille jaoks oli keeruline välja andvat plaadifirmat leida, pälvis kriitikutelt suuri kiidusõnu. Edaspidi hakkas bänd kasutama lühendatud nimeversiooni, mis algab numbritega. See toimis ka turundustrikina, kuna bändi nimi ilmus tähestikulises järjekorras kaks korda. Lisaks oli laulja nimi esindatud võrdsel määral silmapaistvalt kahes erinevas kunstivormis, nii filmis kui ka muusikas. Järgnevatel aastatel, mil müüdi välja lugematu arv kontserte kogu maailmas ja astuti paljudel festivalidel peaesinejana üles kümnete tuhandete fännide ees, ilmus veel viis edukat plaati, millest viimane, „It's the End of the World but It's a Beautiful Day“, nägi ilmavalgust 2023. aasta sügisel.

Esialgu ei tahtnud ansambel reklaamida, et nende juhtliige on juba tuntud Hollywoodi täht, kuna nad soovisid eelkõige muusikal enda eest kõneleda lasta ja mitte kuulsa liikme loorberitele puhkama jääda, kuid loomulikult ei jäänud see tõsiasi pikalt saladuseks. Jared Leto, kes õppis nooruses kunsti ja lavastamist, on loonud bändi jaoks ka mitu muusikavideot, kuid ei ole neile oma nime alla kirjutanud. Laulvaid näitlejaid on päris ohtralt ja kuulsate muusikute esinemised filmides on üsna tavalised, kuid Jared Leto on teinud võrdselt edukat karjääri nii näitleja kui ka muusikuna. Oma väga mitmepalgeliste filmirollide eest on Jared kandideerinud olulistele auhindadele üle saja korra ja võitnud neid 43 korral.

Rockbändi laulja rolli võib aga pidada võrreldes teiste rollidega, mis hõlmavad filmivõtete vaid piiratud ajavahemikku, mehe jaoks kõige olulisemaks, millest ta nii kergesti end lahti rebida ei saa. Oma filmirollide jaoks on Jared olnud peaaegu kõigeks valmis – olgu tegu narkomaani osa jaoks füüsilise muundumisega äärmusliku kõhnumise näol, John Lennoni mõrvari Mark David Chapmaniks kehastumisega või hoopis märkimisväärse kaalutõusuga –, sest ta teeb kõike sõna otseses mõttes ihu ja hingega.

Ansambel on alati rõhutanud, et Thirty Seconds To Mars ei tähenda ainult kuulsat lauljat, näitlejat ja laululoojat Jared Letot koos saatebändiga, sest vokalistist ei ole vähem tähtis kui tema vanem vend, trummar Shannon Leto. Mõlemad on ainsana bändis juba kolmandat aastakümmet püsinud, kui ülejäänud liikmed on korrapäraselt vahetunud. Iga ühtekuuluv ja harmooniline muusikaline rühmitus toimib ühtse organismi või hästi õlitatud mehhanismina, kuid enamik meist märkab tavaliselt esiplaanil olijat, unustades teenimatult või teadmatusest, et seda kõike juhib väljastpoolt mingi nähtamatu vägi.

Trummar Shannon ja bändi nägu Jared toimivad kahtlemata Thirty Seconds To Marsi käimapaneva mootori või sellesse elujõudu pumpava südamena. Shannoni muusikalised huvid ei piirdunud algusest peale ainult trummimängu tehnikate omandamisega, vaid hõlmasid kogu muusikalist kõla ja sellega kaasnevaid emotsioone. Teda inspireerisid nii progressiivne rokk ja bluusiklassika kui ka jazzmuusika ning varased raskemetalli bändid, mistõttu ajakiri „Kerrang!“ tunnistas Thirty Seconds To Marsi üheks 21. sajandi esimese kümnendi kõige olulisemaks bändiks. See on ansambli eluloos oluline tunnustus lisaks auhindadele, mis on saadud üleilmselt silmapaistvatelt muusikakanalitelt ja meediaväljaannetelt nagu MTV ja Briti ajakiri NME (New Musical Express). 2014. aastaks – ajal, mil muusika populaarsust ei hinnatud mitte voogedastuse sageduse, vaid müüdud füüsiliste albumite arvu järgi – oli kogu maailmas ostetud üle 15 miljoni Thirty Seconds To Marsi albumi.