Eesti naine lasi ideaalse keha nimel endalt eemaldada kaks paari ribisid

Viimases ajakirjas ''Buduaaris'' tunnistas Bombshell ilusalongi asutaja ja püsimeigikunstnik Adriana Viks, et ei olnud puberteedieas kõige enesekindlam ning juba siis unistas võimaluse korral iluteenuste abil enesekindlam olla. Tänaseks on Adriana käinud erinevatel iluoperatsioonidel ning on 100% rahul sellega, mida enda juures muuta on lasknud.

Kas sa oled alati enesekindel naine olnud?

Kui minna minevikku tagasi, siis puberteedieas ma ei olnud kõige enesekindlam. Arvan, et see tuli sellest, et suhtlesin tol ajal sõbrannadega, kes olid jõukamast perekonnast, aga minu pere ei olnud selline. Olin maatüdruk, hästi lihtsast perest. Kogu iluteema oli minu jaoks kauge ja tol hetkel mul ei olnud ka raha, et endale näiteks geelküüsi panna, mis tol ajal tüdrukutel juba olid. Juba siis unistasin sellest, et kui mul tekib võimalusi, siis tahaksin oma enesekindlust iluteenuste abil tõsta.

Mis oli sinu esimene iluoperatsioon ja miks?

Minu esimene iluoperatsioon oli rindade muutmine. Kuidagi tol hetkel olid mu ümber sõbrannad, kes hakkasid samas vanuses mõtlema samu mõtteid. Naistel on ikka see, et näiteks kui keegi saab lapse, siis tundub, et kõik sinu ümber saavad lapsi, aga tegelikult vanus soosib seda. Tol hetkel minu kaks sõbrannat tegid rinnaoperatsiooni ja mulle väga meeldis tulemus. Juba 15–16-aastaselt meeldis mulle ilus büst, aga ise kandsin alati push-up-rinnahoidjaid. Mind võibolla häiriski see, et kui läksin bikiinides randa, siis ma ei saanud seda rahus teha – kõik oleks saanud aru, et mul on fake tissid ja tegelikult polegi midagi. Hakkasin operatsiooni kaaluma ja otsused on mul kõik hästi kiiresti tulnud. Kui ma midagi mõtlen, et tahaks minna ja teha, näiteks endale rinnad panna... Juba noorena oli see nii, et kui ma midagi mõtlen, siis ka teen. Kogusin umbes pool aastat raha ja siis läksin ja tegingi operatsiooni ära.

Mis oli sinu teine operatsioon?

Ninaoperatsioon, mida ma nii väga planeerisin. Nina tekitas mulle kompleksi selletõttu, et koolis sain pidevalt kriitikat selle kohta, et mul oli nina peal kühm. Nagu ikka, lapsed on õelad. Sain negatiivset kriitikat ja see tappis minu enesekindlust. Teadsin, et kohe, kui mul tekib võimalus, siis tahan seda asja enda juures muuta. Kui mul ei oleks kooliaegset kiusamist olnud, siis ma ei oleks võib-olla seda operatsiooni teinud.

Mis oli su kolmas operatsioon?

Kolmandana lasin panna endale tuharaimplantaadid.

Kuidas selleni jõudsid?

Kui minna ajas tagasi, siis olen kogu aeg olnud hästi saleda kehaehitusega. Mulle on alati meeldinud ilusad, kurvikad ja naiselikud naised. Kui ma pärast rinnaoperatsiooni ennast vaatasin, siis mulle tundus, et olen natuke proportsioonist väljas, rind on, aga tagumikku ei ole.

Tuharate puhul aga kartsin väga, et kõik kohe näevad, et midagi on pandud ja see ei ole hea reklaam. Kirurg suutis mu ikkagi ära rääkida, et see sobib mulle. Proovisime erinevaid implantaate ja lõpuks leidsin selle, mis mulle meeldis. Arutasin kirurgiga ja küsisin, et kas ta arvab, et saan siis liivakella figuuri, millest unistasin. Põgusalt küsisin temalt, et mis variante veel on ja ta otseselt ei soovitanud mulle, aga vastas, et võime panna tuharaimplantaadi ja alumiselt roidekaarelt eemaldada ära kaks paari ribisid, sest see annaks sama tulemuse – võtaks keskelt volüümi ära ja annaks tagumikku juurde ning tekiks täpselt liivakellaefekt. Ma ei mõelnud isegi 10 minutit ja ütlesin kirurgile, et teeme ära. Operatsioonid toimusid Türgis, seega läksingi kahe nädala pärast Türki kohale ja lasin need ära teha.

Loe Adriane Viksiga intervjuud täpsemalt edasi ajakirjast ''Buduaar''.

Tekst: Monika Kuzmina