Jesper Parve Hiiumaalt lahkumise põhjusest: kõik otsivad koguaeg mingit draamat

"Üks nädal Jesperi ja Mariga" sarja pressiüritusel nägi ka Parvede perekond ise esimest korda sarja teist osa ning nende muljed olid positiivsed. "Mingeid katkendeid oleme näinud, aga oleme väga rahul. Tõesti, ilus, armas, kõike oli: pisaraid ja naeru. Väga kihvti asja on Eero valmis teinud," ütles Jesper.

Mari nõustus, et selle vaatamine kinoekraanilt oli väga võimas. 

Jesperi sõnul algas saatesarja filmimine kõige kiiremal nädalal juulis, kui oli väga palju möllu ning tegemist oli nende "päris eluga", kus mingit teesklust ei olnud. Mari lisas, et tema oli palju lastega koos ning lastega ei oleks võimalik midagi teeselda.

Jesperi sõnul kardeti veidi laste reaktsiooni pärast, kuid neljandaks päevaks oli nende suhtumine juba mõistev. Mari ütles, et kuna varasemalt pole nad lapsi väga palju kaamera ette toonud, tehti selles osas eeltööd ja arutati lastega eelnevalt asi läbi.

Jesper ja Mari on oma elu varemgi meedias palju jaganud ning kolimise keskel oli ka neil arutluse kohta, kas osaleda saates või mitte. "See on ülikihvt mälestus mingist eluetapist. Kuna meil ka "päris elu" seal lõppes, siis on see kümme korda ägedam, kui lihtsalt pilte vaadata."

Jesperi sõnul küsitakse Hiiumaalt lahkumise põhjuseid siiamaani ning palju loodetakse selle taga draamat leida, mida aga pole. "Jaa, tundubki, et kõik otsivad koguaeg mingit draamat. Just täna käisime raadios hommikul ja inimesed ei leidnud mingit klatši ja kõmu. Lihtne vastus: raha sai otsa. Kogu kooli idee ja loomine oligi, et võib-olla esimesed aastad me ise juhime, käsime, mässame ja möllame. Kolmanda aasta lõpuks oleks pidanud see ise hakkama toimetama. Kahjuks seda ei juhtunud. Paljud inimesed ei saanud ikkagi aru, mis see saare jaoks tähendas. Kahjuks see nii läks. Kuigi see lõppes natukene õnnetult, siis paljud kogukonnad ja väikesed külad said ideid, et külakoole on vaja ja väikesed koolid saavad toimida. Ma loodan, et see inspiratsioon ikka inimestesse jäi," ütles Jesper.

Ka Mari rõhutas, et elu maal on võimalik ning ka endal on võimalust seda algatada. See eeldab aga suurema rahva ja perede juurde tulemist, mida neil Kõpu poolsaarega aga ei juhtunud.