Reklaam sulgub sekundi pärast

Sünnipäevalaps Madli Vilsar: mida aasta edasi, seda rohkem meeldib mulle iseendana eksisteerida

Uku Adrian Ilves

Madli Vilsar
Madli Vilsar — FOTO: Stacey Clark

13. septembril 34-aastaseks saanud modell Madli Vilsar tõdeb rahulolevalt, et viimased aastad on olnud märgatavalt nauditavamad kui 20ndad eluaastad. Eneseareng, tööelu, vaimne tervis ja elu üldisemalt – kõik on läinud paremaks. Olulist rolli mängib talle selles ka aastaid koduks olev London: just seal tuli üllatava rahutunde saatel avastus, et tema olemus ja eluviis polegi nii imelik või ebatavaline, kui kodumaal kohati tundus.

2011. aastal Miss Estonia võistluse võitmisega kuulsaks saanud ning 2019. aastast püsivalt Londonis resideeruvale Madli Vilsarile on tuttavad ja kolleegid saabuvat sünnipäeva juba nädalajagu päevi meelde tuletanud. Sünnipäevad on tema peres alati au sees olnud ning kingitustest märksa olulisemad on just koosveedetud aeg ning kõik see maitsvam ja magusam, mida koos lauas istudes nautida saab. „Väga äge, et mu ema ka Londonis elab! Tähistan sünnipäeva nii emaga kui ka elukaaslase ja tema perega,“ ütleb Madli.

Esimene uue aastanumbriga seonduv emotsioon tuletab Madlile meelde, et 34 pole veel 35. Siiski ei saa sellest välja lugeda, et naine vanemaks saamist kardaks. Selle asemel tõdeb ta rahulolevalt, et viimased aastad on olnud palju rohkem meeltmööda kui 20ndad eluaastad. „Seda just enesearengu, vaimse tervise ja rahu osas... Mida aasta edasi, seda rohkem meeldib mulle iseendana eksisteerida ja tunnen heameelt, et iga aastaga läheb paremaks. Iseenda kehas, vaimus ja peas eksisteerimine on läinud kuidagi kergemaks ja mõnusaks. Samuti ei ole survet ega sundmõtteid, et issand jumal, 30ndate keskpaik juba, pole veel teinud seda ja toda.“

Madli koos ema Leiliga
Madli koos ema Leiliga — FOTO: Erakogu

Varasemalt palju nii kehakaalu kui näonaha probleemidega kimpus olnud naise jaoks on need „teemad“ küll endiselt aktuaalsed, kuid tema sõnul on eelnevate kogemuste ja mõtteviisi muutmise abil on nii mõndagi võimalik korda saata. „See on hästi huvitav, et kui vanasti see mind kohutavalt heidutas, siis praegu on see minu jaoks hoopis põnev. Mulle on põnev avastada, mida saan oma näonahaga teha, et see oleks tervem, kuidas ennast kehas paremini tunda, millist mõju mingi toit avaldab jne. Ma pööran nendele asjadele endiselt tähelepanu, kuid suund on teine: ennast halvemana tundmise asemel tunnen ma loomulikumat vajadust lahendusi leida.“

Inglismaal elamise puhul tunneb Madli, et eluaastaid seal Eestiga üks ühele võrrelda ei saa, sest elukorraldus, võimalused ja inimeste suhtumine on lihtsalt teistsugused. „Londonis on 34-aastane nagu Eestis 25- või 26-aastane. Siin on tavalisem, et selleks ajaks pole sa veel abiellunud ja lapsevanem ning sul pole oma eluaset. Tihti üüritakse mitme peale ühte korterit. Siin on see normaalne ja keegi ei vaata viltu sellele, millist elu sa elad,“ ütleb Madli ja toob esile, et London on ka inimsuhete poole pealt väga värvikirev, sest inimesed on võrreldes Eestiga kordades mitmekülgsemad.

Londonisse elama kolimine polnud talle eraldi eesmärk ega kindel unistus, vaid lumepalli pani veerema hoopis keskkooliaegse parima sõbranna abiellumine. Nimelt on seal tugevalt juurdunud komme abielluvale naispoolele tüdrukuteõhtu – Inglismaal „Hen Do“ nime kandev – stiilis pidu korraldada.

„Selle organiseerimine on täiskohaga töö, pead inimesed kokku saama ja palju möllama. Hakkasin tema juures käima, sest temal oli keerulisem Eestisse tulla, mul oli aga pooleldi online-töö. Tänu sellele tekkis mul palju võimalusi Inglismaal just igapäevaelu kogeda. See on midagi hoopis muud, kui Big Beni külastav turist kogeb,“ ütleb oma valikuga igati rahul olev Madli. Küsides kõige rohkem harjumist nõudva aspekti kohta, toob ta esile vahemaad: Inglismaal on täiesti normaalne hommikul tund aega tööle sõita, kuid keskmisele eestlasele kõlab see täiesti ennekuulmatuna ning algul mõjus see ka füüsiliselt väsitavalt.

„Miks sa teed nii palju?“

Londonis hakkas Madli regulaarselt käima 2017. aastal ning aasta hiljem töötas ta paralleelselt nii Londonis kui Eestis. 2019. aastast püsivalt Londonisse kolinuna tabas teda muu hulgas üllatav, kuid samas rahu tekitav äratundmine, et enda tegemisi ja olemust ei peagi häbenema. „Ma olen terve elu aktiivne olnud, koguaeg hästi palju teinud. Eestis kogesin tihti suhtumist, et miks sa teed nii palju, miks sa räägid nii palju, miks sa oled nii elav? Istu maha ole rahulik (naerab)! Siia kolides avastasin, et see mida, kui palju ja kuidas ma teen, ei ole üldse palju. Terve elu on mulle öeldud „You are too much!“ ning seetõttu oli algul identiteedikriis. Siin olles on hoopis öeldud, et Madli, ole, tee ja räägi rohkem. Mulle pole mitte kunagi elus nii öeldud (naerab). See oli huvitav kontrast. Alguses oli raske harjuda, aga see tõi minu sisse hästi huvitava rahu: see, kuidas mina isiksusena olen, ei olegi vale.“

Madli on siiamaani tundnud, et meelarahu säilitamiseks tuleb erinevaid asju proovida ning kui üks asi tehtud saab, tuleks ennast milleski uues proovile panna. Selles, et keegi paarkümmend aastat ühe ala või tegevuse peal töötab, ei näe ta iseenesest midagi imelikku. Lihtsalt talle endale on sobinud rohkem üha uute asjade proovimine ja kogemine.

Tükike Eestit Londonis kaasas

Lisaks Londonis elavale emale on Madli jaoks Eesti „lähedal“ ka teises mõttes: ta töötab Eesti Suursaatkonnas Londonis. Erinevalt paljudest teistest elu aspektidest, ta oma tööst aga kuigi palju detaile avaldada ei saa.

„Olen osa saatkonna tiimist. Saan öelda, et pole kunagi varem nii meeldivas kollektiivis töötanud. See on best of both worlds. Eestlaste kollektiivis saan päeval suhelda eesti keeles ning Eesti lippu kõrgel hoida. Õhtul koju tulles olen aga ingliskeelses keskkonnas. Kõik on balansis. See kõlab jah, naljaka kiidulauluna, aga ma naudin seda ja mulle tõesti meeldib hommikul tööle minna ja õhtul koju tulla. Tükike Eestit on minuga koguaeg kaasas ja koduigatsust ei ole,“ ütleb Madli rõõmsalt.

Tulevikus Eestisse tagasi kolimise võimaluse saab tema jutu põhjal kokku võtta tõdemusega „ära iial ütle iial.“ "Selleks peaks aga olema väga veenev ja motiveeriv põhjus ning hetkel on kaalukauss selgelt Londoni poolel. Pealegi on Eesti külastamine võrdlemisi lihtne ja odav ning lähedaste inimeste beebipeod ja sünnipäevad ei jää kodumaal külastamata."

Modellindus toob Inglismaal üha uuemaid väljundeid

Eestis 20ndate eluaastate alguses modellinduse ja missindusega alustades tundis Madli end üpris üksildaselt, sest valdkonnaga tegelejaid polnud just palju ning kohati vaadati sellele alale hoopis viltu. Ei olnud kogukonda, nagu tantsijatel või tennisemängijatel. Ka Madli ise sai selles jala ukse vahele huvitaval kombel. „Sõbranna saatis minu eest avalduse ja [25 aastat Eesti Miss Estonia iludusvõistlust korraldanud] Valeri Kirss helistas ning kutsus vestlusele. Mulle tuli see üllatusena, sest ma ju ei saatnud ise avaldust. Kuna Valeri Kirss oli aga nii tuntud isik ja me olime sellest teemast sõbrannaga omavahel rääkinud, tekkis mul huvi. Läksin temaga kohtuma ja nii see läks.“

Inglismaal elades on Madli jaoks ka selles valdkonnas kontrast suur, sest võimalusi kogukonda panustada ja kasu luua tuleb visalt. „Mind on kutsutud üritustele ja suuremate võistluste žüriisse. Hiljuti olin žüriis Suurbritannia esindaja valimisel. Ma olen saanud osaks selles suures kogukonnas. Mul tekkinud sõbrannasid, kellega me iga päev sel teemal räägime ja koos videoid vaatame. Hiljuti alustasime ka platvormiga, kus vaatame ja kommenteerime võistlusi, aidates neid rahvale lähemale tuua. Tunnen, et kunagi üksildase Madli süda terveneb, sest ta ei ole enam üksi.“

Madli toob ka esile, et Inglismaal on modellindus ja missindus seotud paljude heategevusprogrammidega, kuhu nii võistlejad kui valdkonna töötajad panustavad. „Oma väikestes kogukondades on väga palju initsiatiive, kes millegi eest võitleb ja teadvust tõstab. Siin on see hästi oluline.“

Antud valdkonnas määrab Madli sõnul palju ka osalejate endi mõtteviis, mille pärast üldse peetakse vajalikuks pingutada. Varasemalt tunti tema sõnul pigem huvi missinduse kui sellise vastu, kuid aja jooksul on juurde tulnud neid, kes tegelevad sellega rohkem soovist isiklikku enesekindlust kasvatada, saada oma kehaga sõbraks ning reisida ja uusi tutvusi koguda. „Inimeste mõttemaailm on praegu lihtsalt natukene teine.“

Miss Universum 2024 Christina Chalk ja Madli Vilsar
Miss Universum 2024 Christina Chalk ja Madli Vilsar — FOTO: Erakogu

Miinused osutusid hoopis plussideks

Enda modellikarjääri alguse kohta ütleb Madli ka seda, et värskelt Saaremaalt pealinna kolinuna muutusid tema „probleemid“ ning kiusamise põhjused hoopis tugevusteks. „Minu pikkus, vali hääl ja palju rääkimine – need olid koguaeg kellelegi ette jäänud. Aga Valeri Kirss ütles, et need on hoopis minu plussid. Sa pead kõlama ka siis, kui mikrofon pole sees. Väga oluline oskus on enda kehtestamine ja esitlemisoskus. Samuti pead sa suutma hoida vestlust üleval ka siis, kui pole mitte millestki rääkida,“ sõnab ta eelmise kümnendi algust meenutades.

Kõige suurem väljakutse oma karjääri jooksul seondub Madlile mõistagi omaenda kehaga, millega tuli kõvasti vaeva näha. Selle kõrval toob ta aga esile ka teiste inimeste ebasiiruse, mis tema sõnul modellinduse ja sõubisnessiga paratamatult kaasas on käinud. „Selles maailmas on väga oluline roll inimeste karakteritel ja paljud mängivad sellega seoses erinevaid mänge. Seetõttu on mulle inimsuhted vahel keeruliseks osutunud. Võib-olla olen ma lihtsalt lollakalt siiras olnud ning pole alati ära tabanud, millal mind sooviti ära kasutada või mulle valetada. Aastaid hiljem olen iseendalt küsinud, miks ma üht- või teistpidi käitusin. Läbilöömises on mu emotsionaalne ausus olnud mulle probleemiks, ma ei suuda olla läbi peade minev šaakal."

Oluline nõuanne: ära ürita kedagi teist järgi teha!

Modellimaailmas alustavatele neidudele paneb Madli südamele, et siirus võib olla keeruline, kuid see on seda väärt. „Ma olen öelnud, et ei tohiks üritada kedagi teist järgi teha. Influencer’ite ja teiste misside jäljendamine on probleem: mitte kunagi ei võida see, kes tegi eelmise aasta võitjat järgi. Sa pead enda jutu, kõnnaku ja karakteri ise looma. Paljud loovad võltskarakteri ja seda selleks, et mitte ise haiget saada. See on paljudele kaitsemehhanism, sest sõubisnesis kritiseeritakse karakterit, mitte inimest ennast. Ei tohiks üritada olla see, keda arvatakse kellelegi teisele meeldivat. Sa ei suuda elu sees seda näitemängu algusest lõpuni mängida.“