Viis aastat õpetajana töötanud Angelika: paljud ei kujuta ettegi, millega õpetajad koolis kokku puutuvad

Viis aastat õpetajana töötanud Angelika Maria Plooman ei eita, et esimestel aastatel sisaldasid tema tööpäevad palju stressi, tuli ette paanikahooge ja ka kooliseinte vahel nutmist. Siiski leiab ta uue aasta hakul õpetajatööst – mida nimetab enda kutsumuseks – rääkides lugematu arvu põhjuseid, miks on hea olla õpetaja. Pealegi polnud esimeste tööaastate murekohtadeks peaaegu kunagi õpilased, vaid liiga suur töökoormus.

Haridusmaailma enda kutsumuseks nimetavat Angelikat paelub nii hariduse ilu, võlu ning mingil määral ka selle valu. Viie aasta jooksul kahes koolis õpetajana töötanuna peab ta vajalikuks rõhutada, et äärmiselt palju oleneb just töökeskkonnast, koormusest ja töökultuurist, mis võivad kooliti päris palju erineda.

„Õpetaja on alati rohkemat kui kõigest õpetaja, kuid mõnikord on neid rolle liiga palju. Kõige toredam on õpetajatöö juures see, kui oled klassi ees. See on see aspekt, mida inimesed ka näevad. Töö muutub keerulisemaks, kui sa ei ole klassi ees: kõik see, mis jääb kardinate taha. Inimesed tihtilugu ei oska ette kujutadagi, milliste olukordadega peavad õpetajad kokku puutuma,” ütleb ta.

Kõige suuremad õpetamisest saadud võidud on Angelika jaoks olukorrad, mille puhul ta näeb, et laps on päriselt omandanud midagi tema poolt õpetatut.

Milline on olnud sinu teekond õpetajaks saamisel? Milliste eesmärkidega asusid ülikooli õppima?

Ma olen tegelikult päris kaua tahtnud õpetajaks saada, sest mul olid koolis mõned õpetajad, kes mind väga kütkestasid ja ma mõtlesin, et kui mina oleksin õpetaja, siis teeksin midagi kindlasti samamoodi ja mõningaid asju teistmoodi. Keskkooli lõpetades mõtlesin esmalt ajaloo eriala peale, aga see tundus liiga spetsiifiline ja intensiivne. Otsisin midagi, mis oleks ajalooga seotud, aga natukene laiemalt ja leidsin antropoloogia. Õnneks sain selle najalt juba kooli tööle tugiisikuks ja abiõpetajaks. Seejärel ei olnud mingit muud varianti, kui minna edasi õppima magistriõppesse. Kuna mul ei olnud õpetajahariduse baasi, sain ühe võimalusena asuda õppima kasvatusteaduseid. Olen oma erialaga rahul. Hiljuti sai minust haridusteaduste magister.

Mida huvitavat oma ülikooliõpingutest välja tooksid?

Uurisin enda magistritöös teadaolevalt esimesena Eestis õpetajate kiusamist lastevanemate poolt. Sain teada, et enamik õpetajaid kogevad lastevanemate poolt mingit sorti kiusamist. Uurisin seda 285-inimeselise valimi peal. Kõige enam kogevad kiusamist õpetajad, kelle tööstaaž on kuni kümme aastat. Kõige enam kogetakse verbaalset kiusamist, kuid üllatavaks asjaoluks oli õpetajate kogemus küberkiusamisest. Samuti esines värvikamaid näiteid, et kui lapsevanemad toovad õpetajatele kingitusi, siis eeldatakse, et nad annavad selle eest midagi vastu.

Vanemad tahavad, et nende lapsel läheks hästi, aga tihtilugu võrreldakse oma lapsi teiste lastega, isegi kui omavaheline suhtlus puudub. Võrdluspunkt siiski on ja tahetakse väga häid tulemusi. Õpetajast sõltub palju, kui hästi ta oskab oma teadmisi edasi anda, kuid kui paar õpilast töös läbi kukuvad, siis ei ole selles alati õpetaja süüdi. Õpilaste tasemed ja oskused on erinevad – erinevad tulemused on normaalsed. Kui kukub läbi kogu klass, siis peaks õpetaja endale otsa vaatama. Selliseid juhtumeid õnneks minu valimis ei esinenud, küll aga kirjeldati juhtumeid, kus lapsel ei õnnestunud mõni töö nii hästi ning selles süüdistati õpetajaid. Neid juhtumeid oli üsna palju.

Üheks kiusamise aluseks oli lapsevanemate vähene usaldus õpetaja, kooli või haridussüsteemi suhtes – sellistel juhtudel kippusid lapsevanemad palju õpetaja tööd kontrollima. Lapsevanemad on terroriseerinud õpetajaid nii sõnumite kui kõnedega. See on see koht, kus õpetaja saab ise otsustada, kas jagab oma telefoninumbrit avalikult või mitte. Nii palju kui on inimesi, on ka arvamusi ning kõigile meele järele ei saagi olla, muidu läheb õpetaja katki. Tähtis on olla aus ning töö peab olema läbipaistev.

Kuidas sa praegu, pärast viit aastat õpetajana töötamist tunned – miks sulle meeldib olla õpetaja? Kas motivatsioon on ajaga muutunud ka?

Mulle meeldib õpetaja olla sellepärast, et ma saan palju suhelda, liikuda ringi ja rääkida – seda kõike kasvõi samal ajal. Ma ei näe ennast kaheksa tundi arvuti taga istumas, kuid tuleb ette ka neid päevi. Mulle meeldib see, et saan lastega nalja teha. Kõige suuremad õpetamisest saadud võidud on need, mille puhul ma näen, et laps on päriselt omandanud midagi, mida mina olen talle õpetanud.

Kui rääkida ka erivajadustega lastest, siis olenevalt erivajaduse raskusest, on mõningate õpieesmärkide saavutamine õpilase jaoks eriti keeruline. Kui ta aga omandab lõpuks korrutustabeli ära nii, et ta lihtsalt ei tuubi pähe, vaid ta päriselt arvutabki ja saab aru, siis hea tunda, et see on minu töö tulemus. See on ka väga tore osa õpetamise juures. Töö erivajadustega lastega nõuab õpetajalt palju, ent need väikesed võidud on magusad ja annavad palju motivatsiooni. Sellised hetked jäävad meelde.

Me oleme paljude õpetajatega teinud nalja, et õpetajad on masohhistid, sest meie töös on palju, mida teised inimesed ei näe ning kui näeksid, siis ilmselt küsitakse, et miks me seda teeme? Arvatakse, et on pikk suvepuhkus ja aasta sees vaheajad...mis te siis vingute? Õpetajatöös on väga palju plusse ning pikem suvepuhkus on tõesti üks nendest. Igapäevase töö mõistes on veel suuremaks plussiks loovus ja autonoomia, mida nii kergelt teistest ametitest ei leia. Saan kasutada erinevaid meetodeid, vajadusel asju ümber teha, saan laste ja täiskasvanutega nalja teha. Minu ümber on nii palju erinevaid suhteid, kuhu ma olen iseennast sisse põiminud: laste, lastevanemate, täiskasvanute, eelmiste õpetajate, eelmiste kolleegide ja lisaks ka koolitustega seonduvad inimesed. Suhtlusvõrgustik on hästi suur, mulle see meeldib.

Olgu lugejatele teadmiseks, et tunneme üksteist. Juba siis, kui viimati mõned aastad tagasi oma töödest rääkisime, jätsid sa väga teadliku mulje. Mitte lihtsalt see suhtumine, et õpetada on lahe ja lapsed on toredad, aga sa tundusid olevat kuidagi väga asja sees ja vägagi pühendunud.

Ma olen sinuga täiesti nõus. Õpetajaks olemine on väga vahva, kuid tähtis on rõhutada, et tööga kaasneb suur vastutus. Õpetajateks võetakse tööle igasuguseid. Ka mina olin mingil määral nendest “igasugustest”. Ma olen väga tänulik selle eest, kuid ka n-ö igasugused peavad midagi tegema, et vastutust õppida. Minu silmis on tähtis, et õpetaja arendaks ennast ja omandaks aeg-ajalt uusi teadmisi, kas ülikoolis või erinevatel koolitustel. Võimalusi on palju. Kui ma ise ei pinguta, siis ma ei saa seda ka oma õpilastelt eeldada. Pealegi – õppimine on huvitav!

Mulle meeldib, et töö juures on kindel struktuur ja eesmärgid, mida ma pean täitma, näiteks õpitulemustest kinnipidamine. Mul on valikuvabadus, kuidas ma õpetan, kuid tähtis on, et õpilased saavutaksid õpitulemuse, võib-olla veel rohkemgi. Ma ei saa minna klassi ette ja lihtsalt mõelda, et täna vaatame filmi ja homme mängime ainult mingeid mänge. Jah, ka läbi mängude saab palju õppida ning tihtilugu on see parim viis õppimiseks, aga ma ei saa võtta oma tööd pinnapealselt. Edukas tund sõltub paljudest teguritest, mitte ainult õpetajast. Ent õpetaja saab omaltpoolt mõelda läbi tunnistruktuuri ja tööplaani. Õpetajatel on suur mõju õpilastele, nende heaolule ja teadmistele.

Milliseid põhilisi väljakutseid sa õpetajana tunned?

Kõige toredam on õpetajatöö juures see, kui oled klassi ees. See on see aspekt, mida inimesed ka näevad. Töö muutub keerulisemaks, kui sa ei ole klassi ees: kõik see, mis jääb kardinate taha. Kõige keerulisemad on olukorrad, kui lastel on mured. Muresid võib olla igasuguseid. Väikese inimese mured on tema jaoks väga suured mured, tõukamisi ja asjade äravõtmist ei saa vaiba alla pühkida – nendega peab tegelema. Mured, mis mulle hinge lähevad on enesetapud, enesevigastamised, pidevad kiusamised ja koduvägivald. Õnneks ükski minu õpilastest pole enesetapuni jõudnud. Jah, minu õpilased ei ole minu lapsed, aga kui ma lähen tööle, siis need asjad lähevad südamesse. See on minu töö osa, mille ma võtan ikkagi mingil määral ka koju kaasa. Jah, kogemusega sa õpid tõmbama piiri töö ja kodu vahel, samuti õpid eristama, kas tegemist on probleemiga, mida õpetaja saab lahendada. Inimesed tihtilugu ei oska ette kujutadagi, milliste olukordadega peavad õpetajad kokku puutuma.

Õpetaja võib tööd teha lõputult – see ei jookse kuskile ära. Olen harjunud töötama 70-80 tundi nädalas, sellele lisaks ülikool ning eraelu. Õnneks töötan praegu väga mõistliku ajaga. Palju sõltub ümbritsevast töökultuurist. Kui koolis on head kollegiaalsed suhted, kus kõigi töö on läbipaistev ja avatud, inimesed jagavad oma materjale – mis on ju igati mõistlik – siis sa ei pea ise uut jalgratast leiutama, vaid saad uusi osasid oma jalgrattale juurde panna. Kui jagatakse materjale, infot ja häid nippe, lihtsustab see väga palju tööd ja loob kolleegidega häid suhteid. Kui õpetaja soovib kramplikult materjale ainult endale hoida, siis tekitab see minus mõningaid küsimusi. Ühtlasi loob see ka aluse, et erinevad õpetajad leiutavadki iganädalaselt uusi jalgrattaid.

Väljakutsena võib aeg-ajalt lugeda ka suhtlemist, mida ennist nimetasin selle töö plusspooleks. Seda ainult seetõttu, et see on aeganõudev, samuti on aeganõudev erinevatele muredele lahenduste leidmine. Kui me räägime näiteks vanematest klassidest, kus tuleb kirjandeid kirjutada, siis kõikide mitte-punktisüsteemiga tööde parandamine on samuti väga aeganõudev. Üsna suur väljakutse on optimaalne ajakasutus.

Kas oled oma kogemuse põhjal viimasel ajal tundnud, et tööpinge ei ole normaalne, vaid on ikka väga keeruline?

Praegu uues koolis töötades lähen ma päriselt hea tundega tööle. Jah, eks mõni päev tahaks teki all ja soojas olla kauem. Aga mulle väga meeldib.

Varasemalt töötasin konkreetselt iga päev: valmistasin tunde ette, tegin tööd ka laupäeval ja pühapäeval. Sellest tulenevalt olid mul tugevad ärevushäired ja olin pidevalt pinges. See oli kohutav. Mul olid tööl paanikahood ja mõnikord käisingi õpetajate WC-s nutmas. Aga asi ei olnud õpilastes, vaid selles, et ühel õpetajal oli liiga palju tööd. Teisalt, töö on huvitav, aga endalegi mõistmata oli seda ühel hetkel liiga palju. Valmistad tundi ette, aga kui ei ole eelnevaid materjale, samuti puuduvad õpikud-töövihikud ning lisapinget võib juurde tekitada ka eksamiaasta. Pingele annavad särtsu juurde ka mured õpilastega või veel enam – õnneks harvaesinevate ebaviisakate lastevanematega.

Praegu on mul täiesti normaalne tööpinge. Mõni päev natuke rohkem, mõni päev vähem. Oluline ongi rõhutada, et väga palju oleneb töökeskkonnast ja töökultuurist. Tunnen end hästi, sest ma tean enda rolli. Õpetaja on alati rohkemat kui kõigest õpetaja, kuid mõnikord on neid rolle liiga palju.

Ütlesid mulle enne, et õpiraskustega õpilasi on liialdamata igas klassis. Mida sellega täpsemalt mõtlesid?

Mulle tundub, et haridusliku erivajadusega ehk HEV-õpilasi on olnud alati. Õpetajate oskus märgata erisusi on läinud paremaks ning seetõttu saab teema ka suuremat kõlapinda. Küll aga arvan, et ka suures plaanis on lisatuge vajavaid õpilasi varasemast rohkem. Kipun arvama, et tuge vajavaid õpilasi on igas klassis. HEV õpilane võib olla diagnoosiga, näiteks düsleksia või ATH, kuid sinna alla lähevad ka õpilased, kellel on puudumise tõttu tekkinud suured õpilüngad ning nad vajavad järjele saamiseks tavapärasest rohkem tuge. Lisaks lähevad HEV-õpilaste alla ka need, kellele on vaja anda pidevalt keerukaid ja lisaülesandeid.

Õpetajana märkan, milline on õpilase enesejuhtimisoskus, kuidas ta töötab individuaalselt ja kuidas ta omandab õpitut. Kui miskit jääb tavapärasest rohkem silma, siis hakkan asja uurima ning küsin ka sotsiaalpedagoogilt ning suurema kogemusega inimestelt nõu. Keerulisemad on juhtumid, kus õpilase kodused probleemid kajastuvad koolipingis ning mõjutavad keskendumist ning igapäevast toimetulekut. Eriti rasketel hetkedel lohutan end mõttega: kui õpilane julgeb käituda tavapärasest silmatorkavamalt või mõnel juhul ka ebaviisakalt, siis on see kaudselt kompliment mulle – see tähendab, et ta tunneb end piisavalt turvaliselt, et teatud viisil käituda. Küll aga on mugavustsooni käitumisel ja õpetaja mitteaustamisel suur vahe.

Selleks, et õppida ja õpetada, peaks õpetajal olema õpilastega usalduslik suhe ning õpetaja peab õpilast märkama. Mõnel juhul olen saanud ebameeldiva üllatuse osaliseks, kus õpilase ajutisest õpiraskusest on saanud püsiv õpiraskus, sest seda pole varasematel aastatel varem märgatud. Õpilane ei pruugi mõista, miks tema võimed erinevad teistest, siin tulevadki mängu õpetaja ning HEV koordineerijad, kes aitavad lahendada neid küsimusi. Tihtilugu on märgid tekkivast õpiraskusest vara märgatavad.

Mida kasulikku oled enim oma kolleegidelt õppinud?

Olen oma kolleegidelt kindlasti õppinud nippe, mida nad kasutavad. Teiste õpetajate tundide vaatlemine on minu arust lahe ning tihtilugu inspireeriv, sest ma saan võtta neilt erinevaid „pliiatseid” ja panna need oma „pinalisse”. Mina saan teadmiste võrra rikkamaks ning võimalusel annan teemaarendusena mõne uue pliiatsi tagasi.

Kolleegidelt, haridusmentoritelt ning ka sotsiaalmeediast olen õppinud, kuidas töötada optimaalsemalt. Kõige lihtsam töö optimeerimise viis on materjalide tegemine ning planeerimine suures plaanis. Kui valmistada tunde ette nädalajagu või rohkemgi, saan ma parema ülevaate õpitust ning teadvustan rohkem ka õpitulemusi. Valmistades tunde ette ükshaaval, võin minna teemasse liiga süvitsi ning kokkuvõttes kulutan plaanitust rohkem aega. Pean siiski ütlema, et on vahva lugeda tundide viisi erinevatest teemadest, kuid kui seda igapäevaselt teha, siis põleb õpetaja ereda leegiga läbi. Õpetaja töö on rohkemat kui tundide ettevalmistamine.

Mis on kõige liigutavam kompliment, mida õpetajaametis saanud oled?

Tead, neid asju on tegelikult nii palju. Kindlasti see, kui lapsevanemad kirjutavad, et ma olen väärt õpetaja ja mind peab hoidma. Samuti kui pisarsilmi tänatakse, et ma olen nende last märganud. Selliseid kirju lastevanematelt saada on väga suur asi. Igapäevaseks komplimendiks on see, kui lapsed niisama kallistavad, see on väga tore.

Pean ennast õpetajana üsna nõudlikuks, mõnikord mulle tundub, et olen isegi liiga nõudlik. Minu kahtlused ununevad, kui õpilased kallistavad või ütlevad, et ma olen nii tore õpetaja.

Suuremate õpilaste puhul mulle meeldib, kui nad ütlevad, et aitäh, sa oled nii äge õpetaja, sa teed nalja ja võtad meid võrdväärsete inimestena. See on väga hea kompliment, et ma olen inimlik. Kui on vaja, olen nõudlik, aga nõudlikkust saadab alati huumor ja mõistev suhtumine. Asjad saavad alati tehtud.

Kuidas saavutada õpilastega side ja panna nad reaalselt ennast huviga kuulama?

Ennist sai mainitud – inimlikkus. Ma ei tohi ega taha olla klassi ees diktaator. Õpetaja võib olla A ja O, kuid lapsed on tähekesed A ja O vahel. Selleks, et koos tööd teha, peame tegema koostööd.

Kindlasti kortsutab mõni õpetaja nüüd kulmu, kuid minu jaoks ei ole õpetamine see, kui õpetaja vuristab oma materjali klassi ees ette. Õpetajal on huvitav, aga lastel? Teisalt pole kool ka meelelahutusasutus, kooli tullakse õppima. Meetodeid õppimiseks ja õpetamiseks on erinevaid. Kõikidele õpilastele ei saagi meele järgi olla ning on täiesti normaalne, et õppimine pole väga stimuleeriv. Õpetajana on kurb tunnistada, aga ka see on normaalne, kui mõni õpilane tunneb mõnikord igavust. Huvid ning keskendumisvõime on inimestel erinevad. Tänapäeval oleme harjunud saama palju infot lühikese aja jooksul, näiteks videotest. Telefonidest-arvutitest saadav info on ajule kahtlemata rohkem stimuleerivam kui 45 kuni 90-minutiline koolitund. Tundides saadav dopamiin tekib palju aeglasemalt, kui 6-sekundiline video või mängus uus level. Olen mõnikord kõrvalt kuulnud, et raamatute lugemine ja õppimine üldiselt on igav või mõttetu. Teadmisi ei saagi kulbiga pähe tõsta ning ka noored peavad mõistma, et aju omandab midagi uut, kui on natuke raske.. natuke pingutamist on hea!

Kui loen raamatu läbi, siis on tegemist pika pingutuse ja protsessiga, võrreldes videote vaatamisega. Tunne pärast raamatu lugemist või mängus uue leveli saamist võib olla mõnel juhul võrdväärne, aga sellele kulutatud aeg? Mõne õpilase tähelepanu saamine ongi väga keerukas ning pikk teekond. See vajab järjepidevust, kuid seda peaks ka kodu toetama. Kui kodu toetab kooli ning õpetajat, on õpilasega sideme tekkimine tihtilugu kiirem tulema.

Et tunnis ja koolis oleks hea, peab olema piisavalt ennastjuhtiv. See on kodu ja kooli koostöö, et õpilane oskaks seda rakendada. Samuti on vaja anda õpilasele oskusi, kuidas õppida. Kõikide asjade pähetuupimine pole lahendus. Mõningal juhul võib-olla peab seda tegema, näiteks komaga sidesõnade puhul, kuid füüsikas ei saa valemeid kasutada, kui ma ei tea, mida need tähendavad. Kui ma loon erinevate teadmiste vahel seoseid, siis päriselt võibki olla koolis huvitav ning nii saab ka õpetajaga parema kontakti.

Mäletan, et kunagi tuupisin, sest kartsin teatud õpetajaid. Sain õpetaja hirmust üle umbes 8. klassis. Ühte kindlat õpetajat kartsin seetõttu, et jäin kunagi spikerdamisega vahele. Ta ei öelnud midagi, vaid võttis vaikselt mu spikri. Tema rahulik reaktsioon pani mind teda kartma. Tema tunnis ei spikerdanud ma enam mitte kunagi. Pelgasin seda tundi palju, kuid sain üks hetk aru, et asi on hoopis minus, mitte õpetajas. Pärast seda, kui ma sain aru, et õpetajad võivadki päriselt lahedad olla, muutus minu perspektiiv õpetajatest. Otsustasin, et tahan olla ka õpetaja.

Õpilased peavad ka mõistma, et õpetaja pole inglike, vaid on inimene. Uskuge või mitte – õpetajad ei tea kõiki asju maailmas! Ka see on normaalne, et mõnikord teevad õpetajad vigu. Õpetaja vigade väljatoomine meeldib õpilastele eriti palju, iseasi, kuidas õpetaja sellele reageerib. Mina võtan huumoriga või kasutan oma eksimust hoopis näitena! Noorte mõistmine ning inimlikkus loob õpetaja ja õpilase vahel hea suhte.

Mida põhilist saaksid nii avalik võim kui ka koolid ise ära teha selleks, et õpetajate olukord muutuks paremaks? Õpetajate palgateema on üldteada, aga peale selle?

Meil on Eestis kaasav haridus, ehk erinevad õpilased on ühes klassis, sh õpiraskustega õpilased. See on mõtte poolest väga hea, aga et see täiuslikult toimiks, oleks vaja rohkem inimesi, kes oleksid õpetajale ja õpilastele rohkem toeks. Mina pean õpetajana jõudma klassis iga õpilase juurde. Kui üks, paar või mitu õpilast vajavad rohkem tähelepanu, siis mind jääb teistele õpilastele väheks. Ma ei saa teha ennast 20 või 27 tükiks. Paratamatult saavadki osad õpilased rohkem tähelepanu ja osad vähem, olgu kas käitumise või õpiraskuse tõttu. Koolidesse on vaja rohkem tugiisikuid, rohkem rahastust väikeklasside loomiseks ja ka rohkem eripedagooge. Selliseid püsivamaid inimesi. Ka teekond, kuidas ja mille põhjal õpilasele määratakse lisatuge vajab täiustamist. See on omakorda seotud spetsialistide järjekordadega, mis on juba omaette teema.

Rääkides oma praegusest koolist, siis ma arvan, ei ole paremat kohta, kus olla õpetaja. Võib-olla ma olen oma mullikese sees, aga mul on head ja toetavad kolleegid, kes on päriselt väga toetavad, mitte ainult näiliselt. Igas koolis on oma murekohad – mõnes koolis rohkem, mõnes vähem. Hetkel tunnen end väga toetatuna. Kui on vaja, saan alati kellegi poole pöörduda ja vastupidi. Aitan nii nagu oskan.

Koolid saavad õpetajaid arvatust rohkem toetada. Õpetaja peab tundma ennast väärtustatuna. Õpetaja peab märkama õpilast, aga ka kool peab märkama õpetajat. Erinevad otsused peaksid olema läbipaistvad ning selged erinevatele osapooltele. Õpetaja peab olema kuuldud. Õpetaja igapäevase elu lihtsustamiseks võiks igas koolis olla materjalide pangad. Nii saab õpetaja panna sobivatest tükkidest kokku enda jalgratta, mitte ei pea seda nullist leiutama. Tähtis on, et koolitöötajad oleksid üksteise suhtes mõistvad ning avatud. Kõik eelnev kehtib minu praeguses töökohas. Hetkel naudin õpetajaks olemist.

Palgateemal polegi vaja rohkem rääkida, seda võiks kohe rohkem õpetajatele anda. Õpetajatel on ametlikult 35 töötundi nädalas, aga ma ei tea ühtegi õpetajat, kes töötaks täiskoormusega ainult 35 tundi nädalas. Need tunnid tulevad paraku suuremad. Võin enda kohta öelda, et ületööd võrreldes varasemaga on siiski väga vähe, kuid töötan ka rohkem kui täiskoormusega.

Millised on sinu tulevikuplaanid?

Kindlasti tahan olla haridusega mingil määral alati seotud. Olen haridusest ning hariduse edasi andmisest väga huvitatud. Ma pole kindel, kas ma näen ennast elu lõpuni sellises õpetajarollis nagu praegu...Ideaalmaailmas saaksin praeguse palga juures päriselt 30-35 tundi nädalas tööd teha. Minu jaoks on haridusmaailm kutsumus – mind paelub hariduse ilu, võlu ning mingil määral ka valu.

Oled sa kedagi teist ka isikliku mõjuga inspireerinud õpetajaks hakkama?

Kas ja kui suurel määral need mõtted täide lähevad, ent paar õpilast on öelnud, et nad tahavad saada õpetajaks. Seda on alati vahva kuulda! Novembris tegi minu ema karjääripöörde ning ka tema on nüüd õpetaja. Õpetajapisikut ma talle andnud pole, kuid häid nippe ning materjale olen talle jaganud küllaga. Tahaksin loota, et olen talle toeks. Nüüd võib öelda, et muna õpetab kana! Minu laiendatud perekonnas on üleüldiselt palju õpetajaid – see on kutsumus!