12-aastane poiss sõitis 80km/h: lapsevanemad ostavad oma võsukestele illegaalseid tõukerattaid

Suvisel ajal registreeritakse igapäevaselt mitu õnnetust, kus tõukerattur kellelegi otsa sõidab. Sel suvel toimus kergliikuritega rohkem kui kolmsada õnnetust, neis kõigis sai vähemalt üks inimene viga. Mõnes ka kaks. Hukkus üks inimene. Lisaks kõik registreerimata õnnetused. Koheselt tahaks vaadata kurja pilguga tänavatel vedelevatele renditõuksidele otsa, kuid kurja juur peitub hoopis kuskil mujal, vahendab värske "Laser".

Statistikast selgub, et pooltel kordadel juhtuvad õnnetused hoopis erakasutuses olevate tõukeratastega, millel saab spidomeetrilt limiidi maha võtta ning millega võib kihutada isegi kuni 125 kilomeetrit tunnis. 

Liisa Külmäsu peres on kaks poega, mõlemal uhked elektritõuksid.

Marii Karell: millega seoses teie peresse kaks elektritõukeratast saabus? 

Liisa Külmäsu: Hästi kaua venitasime nende ostudega ja ei lubanud lastel, aga kui ma teada puhtjuhuslikult sain, et nad rendivad Tuule ja Bolti tõukse, siis oli targem mõte koju need soetada, et siis nad vähemalt sõidavad reeglite järgi. 

Marii: Miks te ei tahtnud alguses? 

Liisa: Sellepärast, et see on väga ohtlik sõiduvahend. Hästi palju kukkumisi, hästi palju avariisid ja kukutakse just peaga. Enamasti näoga. Ma olen ise hambaarst ja mul on kolleegideks näo-lõualuukirurgid, kes on igasuguseid lugusid näidanud. Üks oli isegi selline, kus silmakoopad olid täitsa eri kõrgustel. Ülalõualuu oli peale kukkumist tükkideks katki ja ajas nagu pusle uuesti kokku panemist.

Marii: Eestis?

Liisa: Jaa, ikka Eestis, ja no muidugi on hambad, mis lähevad väga palju. Esihambad lihtsalt kukutakse välja.

Glen Pilvre on tehnoloogiaekspert, kes juba aastaid igapäevaselt liigub elektrilise monorattaga. 

Marii Karell: Glen, mul on hingeliselt sinuga väga raske seda jutuajamist siin praegu teha, sellepärast et ma põhimõtteliselt arvan, et mikromobiilsus päästab maailma, aga kuidagi on juhtunud niimoodi, et elektritõuksitajad on kõige vihatum rahvas üldse. Kuidas see nii läks siis? 

Glen Pilvre: See läks nii tänu suurepärastele rendifirmadele, kes neid on ujutanud täis linnad, kraavid, tiigid ja tänavad on ju, et see on lihtsalt ebareaalne, kui palju neid on ja inimesele, kes ei taha neid tarbida, jäävad nad lihtsalt jalgu. Ja siis ka sõidavad nendega noh, tüübid, kes ilmselgelt ei peaks üldse mitte oma nina välja pistma, ehk et idioodid eesti keeles öeldes. On ju näha, kuidas jalakäijate rajale paarutatakse nende tõuksidega ikkagi suhteliselt valimatult. Vaatamata vasakule või paremale. 

Nils Piirma on elektriratta entusiast. Tänaseks on ta tõuksid kõrvale jätnud ja sõidab elektrilise jalgrattaga. 

Marii Karell: Kui palju see sul välja võtab siis?

Nils Piirma: Nelikümmend viis.

Politsei- ja Piirivalveamet pole selliste sõidukitega aga üldse rahul.

PPA avariimenetlusgrupi juht Raul Annuka: Tegelikult seadus paneb päris täpselt paika, et kergliikur on ikkagi elektriline sõiduk ühe inimese sõidutamiseks, mille maksimumvõimsus on kuni üks kilovatt ja mille valmistajakiirus ei ole suurem kui kakskümmend viis kilomeetrit tunnis. Kui seaduse kohaselt ei tohi ükski elektriline ratas üle 25 km/h välja võtta, siis ükski tehas spetsiaalselt selliseid madala võimsusega rattaid Eestile ei tee ja rattad on suutelised endast märksa suuremaid kiiruseid välja pigistama. Nii tunnistab üks rattapoe müüja meile ausalt, et üheksakümmend viis protsenti tõukeratta ostjatest võtavad selle piiraja maha.

Marii: Ja neljakümne viie kilomeetriga tunnis sõidad sa kus kohas?

Nils: Neljakümne viiega ma sõidan ainult sellisel teel nagu meil siin metsas on, offroad. Kolmekümne, kahekümne viiega ma sõidan ikkagi ilusasti kõnniteel.

Marii: Ma nägin jooksjaid siin, sa ei karda neile otsa põrutada või?

Nils: Vahest küll, aga oskan kontrollida ennast ja oskan kiirelt pidurit vajutada ja reageerida. Siiamaani pole intsidente olnud ja ei plaani tekitada ka.

Marii: Kui sageli te satute sellise tõukeratta peale, mis sõidab kiiremini kui kakskümmend viis kilomeetrit tunnis?

PPA avariimenetlusgrupi juht Raul Annuka: Patrullid peatavad ikka iganädalaselt ja nädalas on neid kolm-neli ja see osakaal pigem tõuseb. 

Facebooki grupis “Elektritõukeratas” käib agar äritegevus. Näiteks on müügis väikeste iluvigadega tõuks, mis sõidab üle saja kahekümne viie kilomeetri tunnis. Leidub ka rattaid, mis sõidavad viiskümmend viis kuni kuuskümmend kilomeetrit tunnis. Küll pole ühtegi sellist, mille maksimumkiirus oleks 25 km/h.

Marii Karell: Kuidas see kiirusepiiraja eemaldamine siis käib?

Nils Piirma: Osadel tõukeratastel on lihtsalt see, et vajutad nupust sisse ja ongi sul limiit kakskümmend viis. Lülitad nupu välja, paned kuuekümnega juba. 

Politseile on sellised nupud muidugi teada ja patrullid neid ka kontrollivad. 

Nils Piirma: Mina olen tark mees, ma võtsin selle nupu, viisin raami sisse ära. Aga põhimõtteliselt on väga lihtsaid mooduseid ja on ka raskemaid, aga piirajat kui sellist saab alati maha võtta. 

Marii Karell: Palju neid tüüpe on, kes tulevad, et kuule, mul on niisugune ratas, võta piiraja maha. 

Nils: Neid jagub. Nädal tagasi mulle kirjutas üks mees, et kuule räägi, kuidas piiraja maha saab. Vastasin talle, et ütleks sulle seda, aga kahjuks me ei tegele ebalegaalsete tegevustega. Tõukerattapoodides surfates vaatab vastu skisofreeniline vaatepilt. Ühelt poolt öeldakse, et kõik rattad on varustatud piirajaga, samas lubatakse kasutajale, et rattaga saab nautida kiirust kuni kaheksakümmend viis kilomeetrit tunnis. Ma ei taha mõeldagi, mismoodi see kaheksakümmend viis kilomeetrit tunnis nautimine kokkupõrkel jalakäijaga võiks lõppeda.

Saatejuht Marii Karell helistas poodidesse ja uuris asja lähemalt.

Marii Karell: Mul on selline mure, et mul on siin üks elektriline tõuks, millel on kiiruspiiraja peal ja ma mõtlesin, et kas te saate aidata selles küsimuses, et seda kuidagi maha võtta? 

Anonüümseks jääda sooviv tõuksipood: Me saame küll, aga mis firma see on? 

Marii Karell: Ultron T-128 on see mudel. 

Anonüümseks jääda sooviv tõuksipood: Sellega on selline lugu, et meil ei ole lubatud nii-öelda neid piiranguid ise maha võtta, aga seda infot saaks tegelikult internetist leida. Google'ist ja nii edasi. 

Marii Karell: Aga kas see on mingi keeruline tegevus, pean ma seal tinutama midagi või? 

Anonüümseks jääda sooviv tõuksipood: Mul tehnik ütleb praegu, et ei ole keeruline. Midagi keevitama, tinutama ei pea. 

Poel on ka põhjendus, miks nad jäävad anonüümseks ja miks nad ametlikult piirajat maha võtta ei saa.

Anonüümseks jääda sooviv tõuksipood: Selline asi on sellega, et kui juhtub mingisugunegi põhjus ja jääte seal politseile vahele ning nad tänapäeval kontrollivad väga-väga palju seda, siis on lihtsalt mure see, et kui seal tuleb kuskilt välja, et meie oleme selle eemaldanud selle piirangu, siis oleme meie vastutavad ja meil ei ole seda vastutust vaja

Marii Karell: Kas mõni loll sõidab üldse piirajaga? 

Nils Piirma: Ma ei taha seda loll küll öelda, aga jah, ma olen sõitnud piirajaga. Puhtalt lihtsalt sellepärast, et kui ma näen, et mul politsei on ees, siis ma panen jah kahekümne viiega, ma ei taha rohkem. 

Marii Karell: Kui te tabate sellise liikleja, kellel pole tõukerattal piirajat, mis te teete siis, mis see trahv on või mis see karistus on? 

PPA avariimenetlusgrupi juht Raul Annuka: Kui nüüd see tõukeratas ei vasta nõuetele, ei ole kergliikuril mõistele vastav, siis tegelikult edasi juba tuvastatakse, et millega siis täpsemalt tegemist on, et kas ta on siis nüüd mopeed, on ta siis mootorratas. Kui kiirus läheb üle neljakümne viie kilomeetri tunnis, on seaduse silmis tegemist mootorrattaga ja see vajab siis juba ka mootorratta ehk A-kategooria sõiduõigust. Kui seda aga pole, siis tegelikult on tegemist juhtimisõiguseta sõitmisega ja liiklusseadus näeb ette esmakordse rikkumise korral rahatrahvi kuni 800 eurot ja tegelikult on ette nähtud võimalusena kohaldada ka aresti. Ja kui seda tehakse juba teist korda, siis rahatrahv on kuni 1200 eurot, samamoodi ka arest. Kui peaks juhtuma nüüd nii, et juhtub juba kolmandat korda, siis tegelikult on tegemist juba kriminaalasjaga, kus siis otsuse karistuse osav määrab kohus

PPA avariimenetlusgrupi juht Raul Annuka: Peatati ka näiteks elektriline tõukeratas, mida juhtis siis kaheteistaastane poiss. Ratta võimsus oli neli kilovatti ja valmistajakiirus oli 80 km/h ja tegemist oli siis piiramata tõukerattaga, millega siis kaheteistaastane poiss osales avalikus liikluses.

Marii Karell: Kui rikkuja on alaealine, mis need karistused siis on? 

PPA avariimenetlusgrupi juht Raul Annuka: Alates neljateist aastaselt saab ju isiku vastutusele võtta, aga esmakordsete rikkumiste puhul see võib-olla ei ole alati eesmärk. Pigem põhjalikult räägitakse kogu see teema läbi, miks see kogu tegevus on ohtlik, mis on need võimalikud tagajärjed.

Marii Karell: Ja kas kuidagi on näha, et see mõjutustegevus töötab?

PPA avariimenetlusgrupi juht Raul Annuka: Aus vastus on, et pigem ei tööta.

Marii: Olete muidu kursis, et selle kiirusepiiraja saab ära võtta?

Liisa Külmäsu: Jaa, me kontrollime seda pisteliselt.

Marii Karell: Ma mõtlen, et kui te ise näete oma töös ja kuulete kolleegidelt, et see on nii õudselt ohtlik ja siis te ometi olete nõus koju ostma oma lastele. 

Liisa Külmäsu: Sellepärast, et nad leiavad võimaluse nagunii, kuidas sellega sõita, aga nii nad vähemalt sõidavad kiivriga.

Liisa üheks nõudeks oligi, et tõuks tuleb perre vaid juhul, kui lastel peas korralik kiiver ja mitte mingi väike munakoorekas. 

Liisa Külmäsu: Sellise liiklusvahendiga aitab ainult täiskiiver, mis on ka alalõuga kaitsev kiiver, kus nägu on nagu täiesti kaitstud.

Marii Karell: Kas sa kunagi ei ole mingit avariid teinud?

Nils Piirma: Avariid teise inimesega mitte. Matsu pannud korduvalt, kolm korda näoli. Ei pannud tähele äärekivi ja üle lenksu ma olingi. 

Marii Karell: Mis kiirusel see juhtus?

Nils Piirma: See oli ikka mingi neljakümnega

Vaata saadet "Laser" teisipäeviti kell 20.30 ikka TV3s!

"Laseri" kõiki hooaegu on võimalik järele vaadata TV3Play vahendusel!