Seewaldis viibiv Gameboy Tetris avab suu: võtsin tablette ja proovisin suitsiidi teha

"Täna on 26. september ja mina olen Seevaldis. Diagnoosiks on piirialane isiksushäire." Nii algab Gameboy Tetrise üks TikTokkidest, mida on mees haiglaseinte vahelt avalikkusega jaganud. Päeval saab muusik aga paar tundi veeta raviasutusest väljas, mis võimaldas saatejuht Marii Karellil Tetrisega Kanuti aias kohtuda. Muusik oli tulnud parki öölinnapea Natalie Metsa palvel noortele loengut pidama. 

Kuidas su tervis on?
Enam-vähem.

Kuidas sa üldse oled välja saanud haiglast?
Mul on linnaluba, iga päev kaks tundi. Nädalavahetusel natuke rohkem. 

Kuidas sa ise suhtud sellesse, et sa nii avalikult oma vaimsest tervisest räägid?Ma arvan, see peakski olema nii.

Miks?
Sest see on täiesti normaalne asi. Kui inimesed ei ole ohtlikud, ja mina ei ole ohtlik ühiskonnale, siis ma võin sellest rääkida. 

Mis sul juhtus? 
Ma sain diagnoosi -  piirialane isiksushäire. See võib tabada ükskõik kedagi.

Sul on ainult kaks tundi vaba aega, aga sa oled nõus seda nende noorte peale siin panema, et rääkida muusikuks saamisest? 
Jaa, muidu ma võin seitsmeni haiglast väljas olla, aga täna nad tegid erandi. Leppisin kokku, et ma natuke hilinen.

Aga palju nad lubavad sul üldse esineda või teha midagi?
Nemad väga ei tea, mida ma teen. Noh, peaasi, et ära ei tapaks ennast.

On selline oht olemas?
Ja-jaa. Minu tiim on võtnud töö täiesti nulli. Ja ma muidugi nagu ei tea lõpuni, kas see on tehniline viga või see on teadlik, aga ma arvan, et see on teadlik - nad lõikasid mul meilile liigipääsu ära.

Päris päris kaval neist.
Kaval jah, aga haiglas on nii igav vahepeal. Ja mul on see... ma ei oska end lõdvaks lasta. 

Sa teed päris palju videosid TikTokki. On see igavusest tingitud või edevusest? See on minu päevik. TikTok on lihtsalt platvorm. Ma teen videosid, sest mulle meeldib ja mul ükskõik, kuhu neid teha. 

Ma ausalt öeldes tunnen end veidi kohmetuna, ma ei tea, kuidas Sinuga käituda. Kui ma tean, et Sa tulid otse Seewaldist, siis kas ma tohin Sinuga rääkida? Mida ma tohin rääkida? Mida ma tohin küsida? Ma tunnen, et mul puudub ettevalmistus, kuidas suhelda inimesega, kelle vaimne tervis on haige. 
Sellega on ka on nii, ma saan tohutult tähelepanu praegu. Kõik tahavad midagi öelda. Kõik arvavad, et just nende pai minu vastu aitab mind. Aga tegelikult see tähelepanu on üleliigne. Muidugi ma lihtsalt tõmban seda nende videotega. 

Viimati kui me kohtusime, siis me olime stuudios ja sa seal nikerdasid. Ütlesid, et kohe tuleb albumeid ja asju ja uusi lugusid.
Eks nad tulevad ka. Nad päriselt tulevad.

Kui sa pidid minema haiglasse, kas sa enne seda tunnetasid, et kuram, ma olen täiesti piiri peal, ma nüüd kohe kukun ära või kohe midagi juhtub?
Mul oli ju see, et ma tahtsin suitsiidi teha. Ma suhteliselt juba tegin, aga no liiga vähe tablette võtsin. Ma olin piiri peal. Või ma läksin üle piiri.

Kust see tuli Sul? Me vaatame, et Sa oled õudselt edukas ju?
Ma ei tea. Ilmselt on selline asi nagu tapeet olemas.

Mis see tähendab?
See tähendab, et ma oskan naeratada vastu. Aga selle taga ei pruugi olla päris naeratus.

Mis probleemid Sulle muret teevad? 
Mul ei ole konkreetset sütikut. Või ma lihtsalt ei oska seda tabada. Mida mina tunnen? Ma tunnen tühjust. Mõttetust. Apaatia. Lihtsalt selline... mitte midagi ei üllata ennam, kõik olen nagu näinud. 

Aga nad panid sulle ravimid peale?
Jaa, ma olen praegu ravi peal.

Ja kaua nad arvasid, et see aega võtab? 
Ma vist olen kõige kauem olnud selles haiglas. Kõige pikemalt. Mind ei kirjuta välja veel nii pea. Kõik teised on väljas juba.

Kõik on vahetunud Sinu ümber.
Kõik on vahetunud. Mul on praegu neljas preparaat, mis nad katsetavad. Ma ei oska öelda, kas see sobib või ei sobi. 

Jõhker. Selles mõttes, et kui on käeluu, siis paned kipsi peale, onju?
Aga siin ei näe, kuhu panna.

Mis sa teed haiglas päevad läbi?
Mul on kaks tundi päevas haiglast vaba aega. Ma selle nimel elan. Üritan kuidagi põnevamaks teha oma elu. Läksin tennisetrenni, loobin palli. Nüüd ma olen üksi toas. See on esimene aeg, millal ma saan üldse omaette olla. Inimesed on nii uudishimulikud. Kui ma istun haiglakoridoris, siis kogu aeg keegi tuleb juttu rääkima. Igaühel on oma probleemid, mida nad tahavad jagada minuga. Aga kurat, mul on omad. Ma nagu omadega ei saa hakkama. 

Kus sa viimati esinesid?
Treski festivalil. Seal see juhtuski kõik. Ma võtsin tohutu koguse Xanaxit ja Somnolsi.

Kust Sa said need üldse?
Mulle kirjutas arst välja. 

Siis sa oled varem justkui oma muredega pöördunud, aga polnud saanud piisavalt siis abi või?
Ma ei otsinudki. See on minu probleem. Ma kuidagi jätsin alati selle asja, et las jääb. Las jääb.

Trügid edasi ise.
Nojah. Kui trügin.

"Laser" on TV3 eetris teisipäeviti kell 20.30!