Rahandusminister Jürgen Ligi: söön konserve ja hoian kolmandiku toidukuludelt nii kokku

Intervjuus Marii Karellile tuleb juttu nii ettevõtjate maksust kui ka sellest, miks Eestis on kõik kallim kui meie naabrite juures Lätis, Leedus või Soomes. 

Marii Karell: Ma vaatasin täna hommikul erinevaid maailmade uudistekanaleid televisioonis ja seal polnud kusagil majandusuudised esikohal. Ühes riigis räägiti sääskedest, kes toovad ootamatuid haigusi; teises räägiti Gazas toimuvast. Siis oli uudiseid Ukraina sõjaga seoses. Ja kuskil ei olnud juttu sellest, et majandus on kriisis. Kas see on nüüd hea või halb, et me Eestis sellest iga päev räägime, et meie majandusel läheb nii kohutavalt halvasti?

Jürgen Ligi: Pigem viriseme tühiasjade pärast. Tegelikult on majanduses ju tööhõive väga kõrge ja palgakasv ka väga kõrge. Need kaks on  tunduvalt kõrgemad kui hinnatõus. Viriseme palju. Oleme jõukuselt ikka maailmas kümne hulgas. Ma võin puusalt tulistada, aga kuulume ikkagi rahvana hästi toimetulevate hulka.

MK: Sõnumid on olnud sellised, et kõigile on tänaseks kohale jõudnud, et seis on nukker ja vaesus on tulemas. Need ei lähe nagu justkui omavahel kokku.

Ligi: Mina ikkagi arvan, et me peame kogu aeg mõtlema 90ndatele, kus oli päriselt häda. Me ei virisenud, ehkki meil oli päriselt probleem. Maksud olid ka kõrgemad. SKP kohta oli siis maksurekord, mitte praegu. Ja julgeolekuolukord oli halvem, me ei olnud NATOs.

Me teadsime, et hinnad tõusevad, aga meie palgad peavad tõusma kiiremini ja pingutasime selle nimel ja see oli rahva üldine hoiak. Valdav hoiak oli, et saame hakkama.

MK: Me oleme justkui valitsuselt saanud sõnumi, et me peame kõik kokku hoidma, et riigi rahakotti täita.

Ligi: Vale on see, et me oleme end kuidagi väga palju end valitsusega sidunud. Tegelikult  on see meie riik, mida me peame üleval pidama ja mitte valitsus meid, vaid meie oma riiki. 

MK: See teade, et majandus on langenud, on Eestis jõudnud, ma arvan kõikide eestlasteni. Ühine arusaam on see, et majandus on kehvas seisus seetõttu, et Ukrainas on sõda. Mis ei anna väga palju lootust, sest ei ole näha, et see sõjategevus seal Ukrainas hakkaks lõppema. Kas siis meie majandus langebki seni, kuni toimub sõjategevus Ukrainas?

Ligi: Ei lange. Ta hakkab juba aasta lõpus kasvama ja praegu on langus ju juba lõppenud, et meil on mikroskoopiline võnge ülespoole, aga prognoos ütleb, et järgmises kvartalis juba on on majanduskasv. Mitte küll suur, aga siiski. Ja mulle väga meeldib see, kui inimesed nii mõtlevad, et Ukraina sõda on süüdi, sest tõepoolest on.

Et nad ei aja seda, mis on Putini süü, kogu aeg valitsuse kaela järjest. Mõni valitsus on seda halvemini seletanud võib-olla, mina kavatsen paremini seletada. Tõepoolest sõja foon on see, kes mis määrab. Venemaa oli meil ju ikka mõni mõnikümmend protsenti siin ekspordist ja impordist. Praegu on see nullilähedane. Siis meil kindlasti oleks investeeringud rohkem, kui me asuksime turvalisemas kohas.

MK: Ausalt öeldes ära on tüüdanud see vaesuses elamine ja et jälle vaja mingeid makse tõsta, sest et nii õudne on kõik. 

Ligi: Mina ei arva, et vaesuses elamine on see õige sõna Eesti rahva keskmise kohta. Tänagi tuli uudis, et keskmine palk on üle 2000 euro kasvanud. Mõelda, mis tasemelt me oleme sinna jõudnud. See on meeletu kasv.

Reaalpalgad on ikka kogu aeg kasvanud, nii et ei saa öelda, et me oleme vaesed. See jäi 90ndate ja oma riigi loomise aega. Nüüd on suhtumine nii palju muutunud, et kõik virisevad hindade üle, mida me muuta ei saa ja kõik unustavad selle, et keskmised palgad on kasvanud kiiremini. 

Me ei ole vaesed, me oleme ikka rahvana rikkamaks saanud. Järgmine aasta toimub väike tagasilöök, aga siis prognoosime ka majanduse tõusu.

MK: Mis inimesed järgmine aasta tegema siis peaksid? Nad teavad juba, et isegi kui praegu on raske, siis läheb veel raskemaks. Ostame konserve kokku ja kartuleid?

Ligi: Ma olen ka seda teinud ja pean tunnistama, et mul on praegu konserve, mis ostsin siis, kui Putin alustas oma energiasõda. Juba enne sissetungi. Vaatasingi odavamaid hindu ja  ostsingi päris reaalselt, sest ma ei teadnud täpselt kui sügavale need tarneraskused ja  asjad minna saavad. Nüüd ma reaalselt söön neid ja olen väga rahul. See tuli mulle vähemalt kolmandiku võrra odavam, teiseks on mul praegu väga suured kulud ja isiklikel põhjustel ma söögi peale kulutan väga vähe.

MK: Ma just mõtlesin, et ministri palgast ilmselt ei pea ju sellepärast neid konserve sööma, et teil rahapuudus oleks?

Ligi: No ma kaotasin sissetulekus, kuna ministri palk on ikkagi natuke kärbitud. Aga see ei ole elumuutus. Elumuutus on see, et ma hakkasin veel küpses eas maja ehitama ja see on kõva pingutus igaühele.

MK: Õige soovitus ongi päriselt ka varuda toitu ette?

Ligi: Igal juhul. Nii raha kui ka asjade poolest, kui jaksu ja mõistlikkust on, natuke ikkagi nagu nälja vastu kindlustada ennast ära. Need hinnad, millega ma tookord ostsin poest, kui see hüperinflatsioon oli tulemas ja kui venelased hakkasid gaasikraani juba aasta enne sissetungi kinni keerama, olid soodsad. Siis mina küll jälgisin seda olukorda ja jälgisin inflatsiooni numbreid ning poes soetasin varusid. Varude soetamine on minu loomuses.

MK: Kui ma räägin toidupoodidega, siis nad ütlevad, et inimesed juba täna vaatavad, et nad ostaksid vähem. Nad otsivad soodushindu. Nad on lõpetanud Eesti asjade toetamise, sest nad reaalselt otsivad kõige soodsamat hinda. Pluss ostukorvid on läinud väiksemaks, ei juleta nii palju korraga enam osta.

Ligi: See on psühholoogiline mõju. Kui inflatsiooni numbrid üles läksid, siis oli aru saada, et küll ta jõuab toiduainete hindadesse. Siis oli veel õige tegutseda, nüüd on jube hilja.

MK: Käibemaksutõus järgmisest aastast tuleb, milliseid meetmeid on võimalik üldse kaaluda riigil, et siis leevendada sellest käibemaksust tulevat hinnatõusu peredele, kus on hakkama saamisega probleeme?

Ligi: Riik ikkagi kogub makse selleks, et pakkuda oma teenuseid, mitte selleks, et kompenseerida kellelegi hindu. Hindade kompenseerimisel on omad riskid. Aga tõepoolest, et pered, kes tõesti hakkama ei saa. Nende jaoks on meil sotsiaalsüsteem. 

Seis on nüüd selline, et maksuvaba miinimum tarbimismaksude leevendusena veel kehtima ei hakka. Kahjuks ei realiseeru see järgmisel aastal. Püüame seda teha ülejärgmisel aastal.

MK: Järgmine aasta tuleb ära kannatada?

Ligi: Eks tulevad ka uued maksutõusud. Nendest me oleme juba rääkinud.

MK: Tegelikult natukene sama küsimus automaksuga seoses. Täitsa arvestatav hulk inimesi Eestis on, kellele automaks hakkab lisaväljaminekut tähendama märkimisväärses protsendi ulatuses?

Ligi: Autod on väga kallis kraam. Lihtsalt on. Ja selles ei olegi kahtlust ja see teeb inimestele väga haiget. Aga see ei tähenda siiski konfiskeerimist. 

Maainimesed loomulikult on ebasoodsamas seisus. Sellepärast me oleme proovinud ka siis seda leevendada seda skeemi.

Ka mina pool elu ei kujutanud üldse ette, et mul auto oleks, aga ma olen elus ja siiamaani ei ole ära surnud. See on lihtsam, kui inimesed endale oma harjumusi tunnistavad.

Osa inimesi juba tunnistab ja see tähendab koormuse langust taristule ja keskkonnale.

MK: Aga kas maainimestele on siis mingi leevendus?

Ligi: Maal on tõenäoliselt neid uhkeid autosid vähem. Aga ma tean ka see, et see on isiklike valikute küsimus - kus sa tahad elada? 

Kui sa tahad rohkem keskkonda põletada, siis tunnista seda, et sa pead kuskil järgi andma ja nad annavad muus mõttes järgi, aga autos nad ei saa järgi anda.

MK: Teisest küljest me ju tahame, et meil oleks regionaalne elu, kogu Eesti areng?

Ligi: Regionaalne tahe ongi vastuvoolu ujumine ja see ikkagi maksab alati. Need valikud tuleb igaühel endal teha ja ei saa tagada ühesugust elu linnas ega maal.

MK: Inimesi ajab närvi see, kui nad lähevad Soome ja Rootsi ja siis avastavad, et seal on poodides hinnad samasugused nagu Eestis. Teades, et seal palgad tegelikult on palju kõrgemad.

Ligi: Mõned hinnad on jäigad, nii et kadestada ei ole vaja. On vaja ikkagi endistviisi pingutada, et need palgad oleksid kõrgemad ja selleks olla targem ja dünaamilisem. Eesti Vabariigi loomise üks loogikaid on, et me ei kurda hindade üle. Me võitleme oma paremate sissetulekute eest.

Meil on kallis, aga sellel on omad põhjused, sest meil on väga väike turg, aga suur kaubandusvõrk, suured pinnad. Tõenäoliselt konkurents on ka ebaühtlane, et suudetakse müüa siin igasugust kraami natukene suurema marginaaliga.

MK: Sideteenuste hinnad on aasta jooksul tõusnud 10% Eestis ja ometi seal ei ole monopol. Meil on Tele2, Telia, Elisa.

Ligi: Mina ei oska seda hinnata, miks see nii on. Aga liiga palju jällegi kurdetakse sellise üksiku hinnatõusu pärast. Miks inimesed ennast sellele pühenduvad?

MK: Aga ma selgitan, miks inimesed tänitavad sellepärast, sest kliendina saad lihtsalt ühel hetkel teate, et meil on nüüd siin uus hinnakiri  - võtke või jätke!

Ligi: No ma olen samas seisus, eks ole. Ma lihtsalt tean, et sellega ei ole mõtet närve rikkuda. Tuleb kogu aeg valida, mida osta, mida endale lubada, otsida seda soodsamat pakkumist, ka sides.

MK: Lihtsalt tekitab küsimusi, kui Lätis on internet 72% odavam.

Ligi: Ei tea ei tea neid põhjusi. Küllap keegi teab. Mina ei julge öelda.

MK: No vaatame veel, võrdleme teistega. Eestlastel üldse meeldib oma naabritega võrrelda end, onju. Kui Lätis lähme poodi, siis ostukorv seal peaks olema 8% odavam?

Ligi: Eestlaste kaubavalik on natukene elitaarsem. Kaubandusvõrk on väga kallis. Väga palju on kaubanduspindu, väga palju erinevat sortimenti. Võib olla, et see ebaefektiivsus on üks põhjus. Aga peamine põhjus on, et meie sissetulekud on lätlaste omast rohkem kui 8% kõrgemad.

MK: See tähendab seda, et me peaks minema plakatitega poodidesse, et palun ärge rohkem ehitage meile kaubanduskeskuseid, me ei soovi seda kinni maksta?

Ligi: Või minna plakatitega nõudma, et ärge makske meile nii palju palka?! 

Ma ei oska sellele küll riigi seisukohalt mingit lohutust anda. Me ei saa keelama hakata poodide juurde ehitamist.

MK: Või siis võtame kinnisvara näite. Kui me vaatame niiöelda Riia Mustamäel korterit, siis seal on ruutmeetri hind 2000 eurot ruutmeeter. Tallinnas on Mustamäel 3500 eurot ruutmeeter. Me peaks siis uhked olema, et meil nii kallis on? 

Ligi: Analüütikud seletavad selle ära. Minu hüpotees on, et esiteks on Lätis rahvaarv kiiresti kukkunud, palju kiiremini kui meil ja neil on tõenäoliselt odavamat elamispinda rohkem.

MK: Venelased kolisid välja?

Ligi: Venelased, aga ka lätlaseid on üksjagu ära läinud. Kui eestlased käivad kalevipoegadena üle lahe tööl, siis leedukad ja lätlased on paljud lõplikult riigist lahkunud. Neil ei ole sellist mugavat käimist ega pendelrännet nagu meil. Teiseks on üürihinnad väga tugevas sõltuvuses välismaalastest.

MK: No võtame ühe näite Leedust ka - öeldakse, et Leedu on nüüd majanduslikult Eestist ette läinud. Leedus on hinnad tunduvalt madalamad kui meil. Kui meie oleme Euroopa keskmisest elatustasemest maas 16 %, siis Leedu on ainult 4-5 %?

Ligi: Aga meie pensionid ja palgad on endiselt märgatavalt kõrgemad kui Leedus.

Aga, jah, hinnatase on Leedus vaatluste järgi odavam kui Eestis. Ja selle üks kindel mõju on regionaalne. Leedu on Poola ja Valgevene vahel, mis on odavamad riigid, meie aga Soome naabruses. 

MK: Me oleme kalliste riikide vahel?

Ligi: Soome turist ikkagi mõjutab meid. 

MK:  Mis plaan on siis ettevõtjatega? Oli siin juttu, et võiks hakata maksu koguma võib-olla palga pealt, võib-olla kasumi pealt?

Ligi: Meil on vaja see teema väga kiiresti lahendada, et riigi tulusid tagada. Kuna koalitsiooni läbirääkimistel lepiti kokku midagi suhteliselt pealiskaudset isegi terminoloogiliselt. Sõnastuse siis oleme nimetanud tagantjärele kasumiks. Minu vaade on see, et see võib osutada väga tülikaks, kui hakata kasumit maksustama. 

Loomulikult tekib sellise jooksva maksustamise puhul kohe stiimul kulusid suuremaks kirjutada. Maksuametil on selle tõttu tohutu palju tööd ja vaidlusi. Kas nüüd väärib küünlaid selline asi? 

Ma pakkusin, et äkki teeks selle lihtsamalt. Tööl käimisi on lihtsam mõõta. Meil on sotsiaalkindlustus, mis seda fikseerib. Meil on töötamise register, mis seda registreerib. Ja sellist ebaõiglast mittemaksmist on vähe. 

MK: Praegu on ohtlikult levimas ka see kultuur, et õige ärimees ei maksagi makse.

Ligi: Kavatseme muidugi natukene meelde tuletada seda, et kellele see riik kuulub.

Õige ärimees teab, et tal on seda riiki vaja ja muidu ta riskib sellise riigiga, nagu on üle Peipsi.