Ruhnu jetiõnnetuses elu eest võidelnud mees: ujusin kahe eest, aga kaaslane hukkus ikka

Üllatuslikult selgub, et jettidega Lätist Ruhnu põrutamine on lätlaste hulgas levinud trend. Nii kogunes 13. juuli hommikupoolikul Lätis Rojas grupp huvilisi, et sõita jettidega Ruhnu. Eesti kõige kaugem saar asub Rojast linnulennult 45 kilomeetri kaugusel. 

16 isikut polnud otseselt sõbrad, mõned polnud ka tuttavad. See oli lihtsalt huviliste grupp, kes asus 45 kilomeetri kaugusel asuva Ruhnu saare suunas teele. Kuna polnud kedagi, kes oleks asju koordineerinud ja kontrollinud, siis oli igaüks omal vastutusel tulnud just sellise jetiga, mis tal parasjagu võtta oli. 

Ainus ellujäänu, kes oskab seletada, mis olid need põhjused, mis viisid noore täisjõus ja heas vormis Sergo Tvauri traagilise hukkumiseni, on tema kaaslane Jevgenijs Klints, kes 16 tundi tormiga võitles ja Ruhnu saare juures ujus. 

"Laser" leiab Jevgenijsi üles Jelgavast. Ta ei taha oma näoga intervjuud anda, sest elab samas linnas koos hukkunud Sergo perega. Sergo oli vaid 38aastane Lätis elav grusiin, keda jäid leinama Jelgavas elavad ema, isa ja õde. Sergo surnukeha uhuti Läti randa Garciemsi lähedale mitu nädalat pärast õnnetust 30. juulil. 

Marii Karell: Kuidas teie jetigrupp kokku sai?

Jevgenijs Klints: Meil on ühine grupivestlus veespordihuvilistele. Kaasa tulla võisid kõik, kes tahtsid ja vestluses osalesid. Aga võidi ka tuttavatele edasi öelda, et plaanitakse saarele sõita ja võite kampa lüüa.

Kaasasõitjate arv oli piiramatu. Polnud nii, et keegi juhatab vägesid. Leppisime kokku, et kohtume Rojas ja sõidame sealt saarele. Minul oli isiklik jett. Teiste osalejate kohta ei oska öelda. 

MK: Kas te olite Sergo Tvauriga sõbrad, te mõlemad elasite Jelgavas?

JK: Jah, tundsin Sergot. Ütleme nii, et sõpradeks on raske nimetada, aga me suhtlesime ja tundsime teineteist hästi.

MK: Milline oli selle päeva - 13. juuli - ilmateade?

JK: Ilmateade ei näidanud mingit maru ega tormi. Alguses, kui me Rojast välja sõitsime, oli normaalne ilm ja lained polnud kõrged. Võisime merel normaalse kiirusega liikuda. Kui hakkasime juba saarele lähenema, muutus ilm juba halvemaks ja lained kõrgemaks.

MK: Kui te olite tund või poolteist sõitnud, juhtus teil õnnetus?

JK: Ma sõitsin ninaga suhteliselt suurde lainesse sisse ja avariirežiim lülitus sisse ning üle 12 km/h ei saanud mootor sisse võtta. Sõitsin mõnda aega selle kiirusega. Pärast avasin armatuurlaua ja nägin, et sinna koguneb vett. Pärast seda ei liikunud jett enam kuskile, jäin seisma.

MK: Sergo jett oli just tehnilise ülevaatuse läbinud ja võimas, ta peatas selle ja tuli teile appi ning näitas teistele, et sõitke edasi?

JK: Sergo viskas mulle rihma. Ma istusin tema jetisse ümber, minu jeti oli mõnda aega slepis. Seejärel katkes meil lainetuse tõttu rihm, millega jetit järel vedasime. Ja see rihm sattus tema jeti mootorisse ja ka see ei töötanud enam.

MK: Kui kaugel te Ruhnust olite, kui te hakkasite abi kutsuma?

JK: Üldiselt on see väga keeruline öelda. Ma nägin saart. Mitte täpselt, aga piirjooned olid näha. Mõned ütlevad, et sinna oli 3 kilomeetrit, teised, et 7 km või 10 km. Merel on silmaga väga keeruline vahemaid mõõta.

Hakkasime abi kutsuma. Meil oli kaks telefoni. Temal oli telefon, minul ka. Käed olid märjad. Telefon oli ka selle rabelemisega märjaks saanud. Ekraani oli võimatu vajutada, seda tuli kuivatada. Püüdsime seda igasuguste moodustega teha. Sergo telefon oli töökorras. Tema telefonilt saatsime teate poistele, kes olid saarele jõudnud. Levi tuli ja kadus.

MK: Kell 13.30 te ei liikunud edasi. Sergo saatis grupi chatti sõnumi, et suitsud said märjaks: Tooge kuiva suitsu. Jube suitsunälg on. Ja jagas teiega Snickersi pooleks.

JK: Me istusime tema jeti peal. Tal oli suur meresõidujeti, millel oli mugav kahekesi istuda. Minul oli väiksem jeti, ühekohaline. Istusime selle peal, kirjutasime sõnumeid, saatsime neid, helistasime veel. Meil oli juua ja süüa. Jõime vett, sõime Snickersit. Mingit paanikat ei olnud.

MK: Siis te otsustasite jetid maha jätta? 

JK: Kuskil 20 minuti pärast hakkas päris suuri laineid üles viskama. Laine paiskas meid tema jeti pealt maha. Tema jeti hakkas uppuma. Me jäime jeti juurde. Ehk 15 minutit istusime jeti juures. 

MK: Kas teie jetid uppusid ära?

JK: Nad uppusid osaliselt, aga jäid osaliselt pinnale ka. Tervenisti ei uppunud, tema omast ülemine nina jäi vee peale, minu oma oli ka pinnal. Seejärel otsustasime, et ära külmumise vältimiseks ujume oma jõuga saare poole. 

Mõtlesime, et nagunii teised teavad, et meil on probleemid, tulevad meile vastu ja võtavad meid oma jettide peale või jõuame kalda juurde ja seal korjatakse meid peale. Me lootsime, et meile tuleb abi vastu ja me ei pea oma jõuga saarele jõudma. Mõtlesime, et enne õhtut jõuame kohale.

MK: Te hakkasite saare suunas ujuma? 

JK: Jah. Ei tahtnud negatiivselt mõelda. Tahan ka öelda, et Sergo käitus mehiselt. Mingit paanikat välja ei näidanud. Lihtsalt ujusime, viskasime nalja ja vestlesime. Midagi muud polnud.

MK: Kas te olete ujumisega tegelenud?

JK: Ma pole ujumisega tegelenud, aga kasvasin üles jõe ääres. Lapsena käisin väga palju ujumas. Profiujumisega pole tegelenud. Lihtsalt käed ees sumasin.

MK: Jetisõitjad tulid teid otsima, aga neid te ei kuulnud, küll aga nägite päästepaati ja kopterit, kui need olid kohale kutsutud?

JK: Me nägime päästepaati. See oli meist 500 meetri kaugusel. Meil tekkis ujudes lootus kui nägime kopterit lendamas. Saime aru, et see kopter ei lenda seal niisama, vaid ilmselt otsib kedagi. Mingil hetkel lendas kopter meie poole. See oli meist kuskil 50 meetri kaugusel ja üldse mitte kõrgel, kuskil 25-30 meetri kõrgusel. Kopter jäi seisma, püsis seal kümmekond sekundit ja lendas teises suunas. Lendas teises suunas ja otsis teistest punktidest.

Nägime seda meist paremal ja vasakul, aga kahjuks lendas kopter ainult ühe korra meie poole ega märganud meid.

MK: Teil olid kalipsod ja päästevestid, mis värvi need olid?

JK: Sergol oli vest punaste triipudega, nii et see ehk paistis silma. Aga üldiselt olid kõik meie riided musta värvi. Meri oli ka väga tumedat või musta värvi. Lained olid väga kõrged. Kindlasti oli meid keeruline näha. Torm puhkes õhtu poole, kui ilmselt hakkas juba pimedaks minema. Sadas hoovihma. Ma ei oska öelda, kui tugevalt, aga sadas. Ja lainetus kerkis. Lained olid nii suured, et käisid üle pea.

MK: Te läksite Sergost  lahku?

JK: Me ujusime koos, aga mina suutsin kiiremini ujuda ja tema oli aeglasem. Hakkas juba pimedaks minema ja me saime aru, et peame kiiremini kaldale jõudma. Me arvasime, et mina jõuan oma tempos 2-3 tunniga kaldale ujuda. See oli kella 20-21 paiku. Sest me saime aru, et nad ei tea, kust meid otsida. Nad otsisid valest punktist. 

Ma pidin kaldale ujuma, et öelda, mis punktist teda otsida ja päästa. Sest kahekesi koos polnud meil lootust kaldale jõuda. Otsustasime, et mina lähen ees. 

Siht oli seotud kahe majakaga, mis saarel kõrgemal seisid. Saar oli muidu ebamäärane, ei saanud täpselt aru, kus, aga mina pidin esimesena nende majakateni ujuma ja tema pidi samuti nende poole ujuma. Et me samasse punkti liiguksime.

Oli plaan, et ma jõuan esimesena kohale ja räägin, kuhu on vaja minna, et inimene üles leida.

MK: Kas teil oli kell?

JK: Sel hetkel me ei arvestanud jällegi aega õigesti. Me arvasime, et jõuan sinna 2-3 tunniga, aga tegelikult ujusin ma pärast seda veel 8 tundi. Kaldale jõudsin alles kell 5.40 hommikul.

Mul oli kell. Kahjuks hakkas see streikima, nagu elus alati vajalikul hetkel juhtub. Kell oli avariirežiimis, sain selle sisse lülitada ja kellaaega vaadata. Midagi muud ei saanud teha. Kell pidi teoorias ka GPS-i näitama, aga kahjuks ei tulnud välja.

MK: Te hakkasite kell 14 ujuma ?

JK: Jah. Ja kell 5.40 jõudsin ma kaldale. Tundub, et meres põleb mingi tuli, või et meres seisab mingi poi. Tundub, et kohe jõuad selle juurde, aga see hoopis kaugeneb sinust. Püüad selle juurde ujuda, puhata ja kinni hoida, et lained uuesti mere poole tagasi ei viiks. Alles pärast kaldale jõudmist sain aru, et need polnudki meres, vaid saarel seisid majakad. Mulle tundus, et need on meres.

MK: Peaaegu 16 tundi hiljem jõudiste rannale! See on nagu ime ja kangelastegu, aga te ei soovi sellest oma näoga televisioonis rääkida?

JK: Iga inimene näeb seda lugu oma pilguga ja mõtleb enda moodi. Inimesed vaatavad mind erineva pilguga ja ma ei tahaks, et mulle viltu vaadataks. Ma rääkisin nii, nagu oli. Las mõtlevad ise edasi, mis oli. Seepärast sedasi.

MK: Kuidas saarel abi leidsite?

JK: Kui ma hommikul saarele jõudsin, ei saanud ma enam jalgu alla, ei suutnud kuskile liikuda. Roomasin põlvili kaldale. Kukkusin ja pool tundi lihtsalt lamasin liikumatult. Muidugi olin ma väsinud ja suures vedelikupuuduses. Ma polnud midagi joonud, kogu aeg ainult ujusin. Vett polnud kuskilt võtta, kuigi juua tahtsin. 

Kui ma pärast soise roostiku poole liikusin, siis jõin lihtsalt sealt vett. Mul polnud enam energiat ega jõudu. Päike paistis ka sel päeval lagipähe. 

Ma liikusin väga aeglaselt, sest vesi oli põlvini. Lisaks sellele oksad murdusid… Selleks, et kümme sammu teha… Ütleme, et minutiga saad kümme sammu edasi.

MK: Te ekslesite saarel, enne kui inimesi leidsite, tükk aega?

JK: Liikusin enda arust otse, aga jõudsin ikka vee äärde nagu labürindis. Ma jõudsin metsa majaka juures. Metsas nägin juba auto ratta jälgi. Mingit teed polnud, aga ei pidanud vähemalt põõsastes käima. Ma liikusin mööda ratta jälgi ja jõudsin viimaks normaalsele teele.

Ma liikusin mööda seda teed ja astusin esimesse majja sisse. Ma kohtusin naisega, kes võttis mind kohe hästi vastu. Ta sai aru, kes ma olen. Ma küsisin temalt, kas minu kaaslane on leitud. Arvasin, et äkki leiti tema esimesena. Aga ta ütles, et mitte. Et mina jõudsin esimesena ja Sergot pole veel leitud.

See naine helistas kõigepealt politseisse ja rääkis päästjatele, kust otsida. Ta andis mulle juua ja süüa ja viis mind saarel kohalikku meditsiiniasutusse. Mulle osutati seal esmaabi. Ma olin üldiselt šokiseisundis. Maja juurde jõudes ei suutnud enam käia. Mu aju sai veel aru, et pean kuskile jõudma ja andis jõudu liikuda, aga majja jõudes ma iseseisvalt enam ei käinud.

MK: Kuidas teie tervis praegu on?

JK: Jalad on nüüd terveks saanud, aga olid roostikus kriimustada saanud. Üldiselt said ainult jalad viga. Kui mulle pärast Jelgava haiglas analüüsid tehti, siis lihaste puhul, kui tavanäitaja on 200 juures, siis minul oli 20 000. Koormus lihastele.

Kui ma Jelgava haiglasse saabusin ja seal lamasin, siis leiti mul ka kaks puuki. Ja puukidel oli borrelioos. Praegu võtan ma rohtu, et mitte seda haigust saada. 

Mingisugune väsimus on sisse jäänud. Selline mõju on jäänud. Mõtted käivad peas ringi, neist pole kuskile pääsu. Füüsiliselt tunnen ennast enam-vähem normaalselt, aga peas pole kõik päris korras.

MK: Te ei peaks ennast süüdi tundma, et te pääsesite.

JK: Ei, asi pole selles, et ennast süüdi tunneksin. Lihtsalt oleksin tahtnud rohkem teha. Püüdsin küll väga, ujusin kahe eest, et kiiremini kaldale saada. Aga me ei arvanud, et nii läheb. Arvasime, et jääme mõlemad ellu.

"Laser" on eetris igal teisipäeval kell 20.30 ikka TV3-s.