Suurpõgenemise ajal Eestist lahkunud naine: olen terve maailma läbi käinud, aga tahtsin koju tagasi

80 aastat tagasi 1944. aasta septembri teises pooles pidid väga paljud eestlased langetama raske otsuse. "Kui Sinimägede all rinne lagunes, sakslased hakkasid taanduma, siis tegelikult inimesteni jõudis see teadmine, et nüüd õige pea on Nõukogude okupatsioon uuesti kohal," sõnas ajaloolane Martin Adreller. 

"Minu toonane teismeline ema enda vanematega läks Saksamaale, kuid jäi sinna lõksu ning tuli lõpuks koju tagasi," meenutas Eesti Vabariigi president Alar Karis 19. septembril toimunud mälestustseremoonial. ""Tagasi jõudsin nälginuna oma ainsas sitsikleidis ja tõdemusega, et olin saanud liiga vara täiskasvanuks,"" tsiteeris Karis. 

Soome, Rootsi, Saksamaale evakueeritud või ise läinud inimhingi oli ligikaudu kuni 80 000. Eestlasi kohutas valus mälestus Nõukogude Liidu võimuaastatest 2. maailmasõja hakul. Küüditamine, arutud tapmised, vangistamised. Säärase terrori hirmus tuli loobuda kodust, jätta maha armsamad ning lehvitada Eestile. Teadmata, kas üldse kunagi naastakse.

Eestist lahkuti põhimõtteliselt kõigega, mis vee peal püsis, alustades väikestest kalapaatidest ja lõpetades suurte laevadega. Mitte aga kõik ei jõudnud oma loodetud sihtpaika. Nende viimseks puhkepaigaks on meri. 

Täpset hukkunute arvu on väga keeruline öelda, sest iga Maarjamaalt lahkunud aluse osas keegi arvet ei pidanud. Siiski on pakutud, et teekonnal hukkus kogusummast 6-9%.

Põgenejaid neelas nii tormine meri, inimestest ja varast ülekoormatud paatide ümber minemine kui verejanuliste taanduvate ning peale tungivate okupatsioonivägede julmus.

Eile, 19. septembril toimunbud mälestustseremoonial Tallinna lahel olid kohal ka mitmed Suure Põgenemise osalised. Üks neist oli Jaak Maandi. 8-aastasena Maarjamaalt Rootsi suundunud tallinlane. Juristi pojana tegi ta hilisemas elus karjääri riigiametites nii Eestis kui võõrsil, töötades isegi mitmes Aafrika riigis nagu näiteks Sambia või Lesotho.

"Ma olin siiski küllalt väike. Tegid nii nagu öeldi. See oli ju rohkem põnev, natukene uudis. Eriti veel üle mere sõita," meenutas Jaak oma toonaseid emotsioone. Maandi arvates aitas eestlastel võõral maal jalad alla saada hakkamasaamise tahe. Vanemad otsisid endale töö, kasvõi esialgu lihtsamat sorti. Lapsed läksid tagasi kooli.

Oma seiklusrikka elu jooksul lausa Rootsi kuningat ühes hämaras pargis kohanud Maandi jäi Eestisse jäädavalt 90ndate alguses. Ajutine külastus pärast pikka pausi oli aga 1968. aastal.

"See oli viiepäevane reis, mida sai Stockholmist korraldada ja siis oli lubatud ainult Tallinnasse. See oli emotsionaalne. Just see, et kõik sugulased ja isa ja tuttavad need olid kõik sadamas vastas," meenutas ta. 

Mõistagi ei jäänud kõik pääsemise järel esimesse sihtpaika paikseks. Rännati edasi Ameerika Ühendriikidesse, Kanadasse, Austraaliasse või Suurbritanniasse.

"Ma olen terve maailma läbi käinud, aga ma tahtsin koju tagasi. Kodu on ikkagi nagu öeldakse magus sõna," jagas 1944. aastal Eestist lahkunud Elin Toona. Naine on pärit Haapsalust, kuid saatus pillutas teda mööda Euroopat, Aasiat ning Ameerikat. Alles 2021. aastal kolis proua püsivalt Eestisse tagasi. Varem olid taaskohtumised pistelised. 

Toonale meenub lugu 90ndatest, kui ta väisas parajasti rusudes lapsepõlvekodu Haapsalu promenaadil. Ühtäkki märkas proua, et keegi on kivide vahele visanud jõulukuuse. 

"Ja ma ronisin sinna peale ja vaatasin, et juured on ikka veel värsked. Kraapisin sinna ühe augu ja paar aastat hiljem vaatasin, et on juba juurdunud. Iga aasta kui ma tulin Eestisse, ma läksin promenaadile vaatama, kus minu kuusk on," jagas Toona.

Vaata lähemalt "TV3 uudiste" videoloost, mis asub päises!