ARVAMUS | Kuhu jääb vaimne tervis? Riikliku abiga ootad kuid, erakliinikus maksad end vaeseks

Tundub, et maailm on lõpuks jõudnud paika, kus vaimse tervise probleeme võetakse tõsiselt. Depressiooni ei pea enam piinlikkusega varjama ning ärevushäired esinevad pea igal teisel inimesel. Samuti on vaimse tervise spetsialiste tulnud suurel hulgal juurde ning aina enam normaliseeritakse oma tunnetest rääkimist. Küll aga on palju rohkem vaevatud hingi kui arste ning tihtilugu on terapeutide või spetsialistide nimistud juba täis. Kuhu siis minna?

Riiklik abi või erakliinik?

Üheks suurimaks probleemiks tänasel päeval Eesti Vabariigis on see, et kui sooviksid tasuta haigekassa poolt vaimse tervise spetsialisti juurde aega, tuleb esmalt saada psühhiaatri või perearsti saatekiri. Selles pole midagi eriskummalist, aga probleemiks on see, et kui sul on mure täna ja praegu, siis suure tõenäosusega saad sa riiklikku süsteemi kaudu aja alles mõne kuu pärast. Võimalus, et varasem aeg vabaneb, on suhteliselt väike ning enne sind on samuti järjekord, seega aeg läheb esimesele, kes ootab.

Muidugi on inimesel valik minna erakliinikusse, kuid need hinnad panevad su kahtlema oma probleemi tõsiduses. "Kas ma ikka olen nii depressioonis, et maksta üle saja euro visiiditasu? Ei ole. Pigem vaatan Youtubest meditatsiooni videoid ja nutan patja."

Näitena võib tuua kaks kõige populaarsemat vaimse tervisega tegelevat asutust - Confido ja Sensus. Confidos maksab 50minutit kliinilise psühholoogi konsultatsiooni 110 eurot. Psühhiaatri esmane vastuvõtt on 180 eurot ja edaspidi 90 eurot. Neilt võib muidugi eeldada ka suurepärast teenindust ning omaala spetsialiste, kes on tõsiselt hingega asja juures. Lisaks soovitatakse korra kahe nädala jooksul visiidil käia... See on liig, mis liig. Sensuses on kliinilise psühholoogi vastuvõtt 100 eurot ning psühhiaatri 60-minutiline konsultatsioon 170 eurot.

Parem maksta kui kahetseda

Mina ise olen käinud terapeudi juures, kes aitas mul tegeleda ülemõtlemise ja üldistunud ärevusega. Keskkooli ajal ja peale selle lõpetamist olin ma vaimselt läbi ning närvid olid täiesti peapeale keeratud. Ma ei saanud magada ja mured tuleviku, hinnete ning saja muu asja pärast keerlesid konstantselt peas. Uurisin sõpradelt, kuidas nemad oma muredega toime tulevad ning minu suureks üllatuseks käisid enamik neist juba regulaarselt vaimse tervise spetsialisti juures. Sõpradelt sain ka teada, et haigekassa kaudu pole mõtet isegi proovida arstile minna, kuna järjekorrad on tohutult pikad. Kuna minu uneprobleemid olid ajaga aina süvenenud, otsustasin minagi minna psühhiaatri juurde abi paluma. Ausalt öeldes läksin ma psühhiaatri juurde mõttega, et nõuan endale unerohu retsepti välja, et lihtsalt magama jääda.

Otsustasin siis Confido kasuks, kuna tundsin, et ma vajan abi kohe ja nüüd. Toona, kui läksin arstile, oli psühhiaatri vastuvõtu hind 120 eurot. Juba siis tundsin, et see hind on mu rahakotile valus, kuid vajadus une järele oli liiga suur. Mind võttis vastu ülimalt meeldiv naine, kes küsis, mis mind vaevab, millist elu ma elan ja millised suhted mu elus on. Täitsin küsimustiku ja selgus, et kannatan ärevushäire all, millest oli ka mu unetus tingitud.

Minu suureks üllatuseks küsis too arstitädi, mida mina sooviksin ja millist abi ma tahaksin. Tunnistasin, et ise ma enam hakkama ei saa ning sooviksin unerohtu, et lõpuks magama jääda. Naine aga seevastu selgitas, miks unerohi pikas perspektiivis mulle hea ei ole ning kirjutas hoopis ravimi, mis mu ärevushäiret leevendas ja mu unekvaliteedi lakke viis. Tänaseks olen ma oma elu joonele saanud ning käin psühholoogi juures vahel harva oma ärevust maandamas, sest rahakott rohkem ei luba.

Minul toona oli võimalus minna kalli raha eest arsti juurde. Kõigil seda võimalust ei ole, kuid riiklikku abi ei saa samuti kergelt. Siit tekibki küsimus, kas oodata kuid kuni jõuad lõpuks vastuvõtule ning riskid võimalusega, et su vaime tervis muutub veelgi halvemaks või kas maksta end vaeseks, kuni oled terve?