Lugeja küsib: kas jalgpallist mittehuvitujad peaksid ravile minema?

Mõned päevad tagasi alanud jalgpalli Euroopa meistrivõistlused on paljude inimeste jaoks aasta tippsündmus, mis neid õlleklaasiga telerite ette naelutab ning neile ka mängude väliselt ohtralt jututeemat ja elevust pakub. Miks peakski seda jalgpallifännidele pahaks panema? On ju enam-vähem kindel fakt, et jalgpall on kõige populaarsem spordiala maailmas.

Küll aga on TV3 portaalile kirjutanud 30ndates aastates Randole* (pärisnimi toimetusele teada) juba alates lapsest peast tundunud, et huvi jalgpalli vastu käsitletakse tihti kui midagi sellist, mis „normaalsel“ inimesel kindlasti olema peaks. Eriti meestel, aga tihti ka naistel. Rando pole aga mitte kunagi jalgpalli vastu vähematki huvi tundnud ning taolised ajad mõjuvad talle pehmelt öeldes ahistavalt, sest järjest keerulisem on nii meedias kui ka sõpruskonnas jalgpalli temaatikast mööda laveerida. Kuidas jääda kõrvale millestki, mis on igal pool ning milles osalemine on veidi liialdatult nagu püha rituaal või usutalitus?

„Sellisel ajal on vähe koosviibimisi, aga ja juhuslikemaid trehvamisi, kus jalgpallist üldse juttu ei tuleks. Jalgpall vaatab sulle igast ilmakaarest otsa. Küsimuse peale, kellele ma pöialt hoian, vastan ma alati konkreetselt, et mitte kellelegi, sest jalgpall ei huvita mitte kõige vähemalgi määral ning ma ei vaata seda kunagi sõltumata sellest, kas Eesti mängib ka või mitte. Kui saan vastuseks „aa, okei“, on isegi hästi. Tihtipeale on aga aru saada, et seda ei mõisteta ning sellised seisukohad teevad sind totaalseks outcast'iks“ kirjeldab Rando.

Spordi ja jalgpalli kajastamine meedias on Rando sõnul igati normaalne ning „mind ei huvita, seega pole oluline“ suhtumine olekski pehmelt öeldes rumal. Samuti on jalgpallil laiem kultuuriline tähtsus ning kindlasti väärivad tunnustust sportlased oma saavutuste pärast. „Küll aga on mulle täiesti arusaamatu paljude paadunud jalgpallientusiastide hoiak, et kuna neid see tohutult huvitab, siis peaks ka kõiki teisi huvitama. Vastupidine oleks justkui midagi ebanormaalset, mille puhul peaks ravile minema. Selline suhtumine näitab kahtlemata inimeste kitsarinnalisust ning piiratud mõtlemist. Üleüldse on sellised hoiakud väga valed, kus mingit meelelahutuslikku või kultuurilist sündmust käsitletakse millegi pühana, mida kõik peavad armastama. Siia käivad lisaks paljule muule näiteks jalgpall, laulupidu ja Eurovision.“

Rando ei arva ega ütle halvustavalt, et jalgpall tähendaks „kari lolle, kes ajavad palli taga“. Tema jaoks ei tundu see lihtsalt kuigi palju köitvam kui vaadata maalrit seina värvimas.

"Mina ise ei pane mitte kellelegi pahaks, et nad kirglikud jalgpallifännid on. Jumala eest, pühendage kasvõi kogu oma elu ja vaba aeg jalgpallile. Nii, nagu on erinevad maitsed ja eelistused mis tahes muude asjade suhtes alates söögist ja muusikast kuni poliitika ja maailmavaadeteni välja, on inimestel ka erinev arusaamine, kas jalgpall on midagi ülipõnevat või erakordselt igavat, millest soovitakse sellisel perioodil kõrvale jääda."

Jalgpalli EM toimub 14. juunist 14. juulini Saksamaa kümnes linnas: Berliin, Köln, Dortmund, Düsseldorf, Frankfurt, Gelsenkirchen, Hamburg, Leipzig, München ja Stuttgart. Turniiri avamatš mängitakse 14. juunil Münchenis. Finaali võõrustab Berliini olümpiastaadion 14. juulil.

Telekanali TV3 eetris on kell 16 ja kell 19 algavad mängud ning TV6 eetris need kell 19 algavad kohtumised, mis toimuvad samaaegselt (kokku 25 ülekannet). ERR-i kanalid ETV ja ETV+ näitavad kõiki mängupäevade viimaseid kohtumisi algusega kell 22, sh avamängu ning mõlemat poolfinaali (kokku samuti 25 ülekannet). 14. juulil algusega kell 22 toimuv finaal on eetris paralleelselt TV3s, ETVs ja venekeelse kommentaariga ETV+ kanalis.