Noor neiu kukkus tõukerattaga, appi ei läinud keegi: verd voolas ja nad lihtsalt kõndisid mööda!

Noor 24-aastane neiu jagas TV3.ee veebiportaalile oma õnnelikku õnnetust, mis siiski tema hinge kraapima jäi. Nimelt kukkus Heli (nimi muudetud - toimetusele teada) tõukerattaga ja õnneks hullult viga ei saanud, kuid ükski pealtnägija teda aitama ei tõtanud.

"Ostsin tõukeratta vaid mõni kuu tagasi. Mõtlesin, et kevadel, suvel ja sügisel mugav tööle minna ning ei pea istuma ummikutes või umbses bussis. Töökoht on ainult 3 kilomeetrit mu kodust, seega mõnus sõit ju. Olin iga hommik nii elevil ja rõõmus, et saan tõuksiga tööle minna," meenutab Heli.

Küll aga oli neiu endale kõrva taha pannud teadmise, et liikluses tõukerattaid väga ei sallita. "Ma olin siiski arvestanud, et autojuhid ja jalakäijad vihkavad tõuksitajaid ning teadsin, et pean tõestama end parema "sõidukijuhina". Enne igat ülekäigurada võtsin tõukeratta käe kõrvale ja jalutasin üle tee nagu teised jalakäijad ning ei tuhisenud neist lihtsalt mööda. Autodele noogutasin tänutäheks, kui nad minu jaoks seisma jäid ja vankritest või koertega jalutavatest inimestest läksin mööda aeglasel kiirusel. Tegin kõik, et mind ei vihataks ja ma jääksin meelde, kui viisakas noor neiu."

Peale õnnetust on Heli mõtteviis aga muutunud, kuna tunneb, et ei saanud oma kaasliiklejatelt samasugust austust, nagu tema neile avaldas. "Ma mäletan, kuidas olin ilusti ratas käe kõrval üle tee tulnud ja endale väikese hoo sisse lükanud, et taas sõitma hakata. Jõudsin ehk 5 sekundit tõuksi peal olla, kui märkasin natuke paksemat oksakest teel. Mäletan, kuidas mõtlesin, et pean sellest kõrvale põikama. Muidu ehk kukun. Tegin väikese kõrvalpõike ja samal ajal ka valearvestuse ning lendasin oma tõukeratta pealt üsna nukralt näoga vastu maad. Pea sai ka paraja löögi vastu asfaltit. See kõik juhtus sekunditega. Mäletan lendu ja maas lamamist."

Vaatamata sellele, et Heli tundis suus vere maitset, suutis ta jääda rahulikuks ning ei teinud ühtegi äkilist liigutust. "Mõtlesin oma peas, et "ära rapsi, sul võib olla luumurd või põrutus", seega ma tõusin hästi rahulikult istukile ja vaatasin enda ümber ringi. Tõuks oli maandunud ilusti murule ja mina selle kõrvale asfaltile. Õnneks luumurde polnud aga pea oli uimane. Mõlemad käed oli verised ning telefoni esikaameraga vaadates selgus, et mul jooksis verd otsmikult, ninalt ja lõualt. Vaatepilt ei olnud ilus."

"Mis mind aga ääretult kurvaks tegi, oli inimeste olematu abivalmidus. Minust möödus pea 20 inimest, kellest mitte keegi ei küsinud, kas ma vajan abi, kas on vaja kutsuda kiirabi või kuidas ma end tunnen. Nad vahtisid, kuidas verd voolas ja lihtsalt kõndisid mööda," meenutab Heli. Ta lisab, et tundis end ääretult halvasti ja isegi piinlikkust, kuigi tegu oli mitte hooletuse ega uljusega, vaid lihtsalt õnnetusega. "Ma ise usun, et inimesed otsustasid mind mitte aidata, kuna ma olen nende jaoks rumal tõuksitaja, kes seda kokkuvõttes vääris," spekuleerib Heli.

"Paar minutit hiljem möödus minust vanem naine, kes kohe appi tõttas. Ta leidis muru pealt mu prillid ja ka telefoni, mis mu jope taskust kukkudes välja lendas. Proua soovitas kiirabi kutsuda, et keegi mu näo puhastaks ja peapõrutust kontrolliks. Koos helistasimegi ning jäin ootama. Naine ruttas aga edasi ja vabandas, et ta minuga ootama jääda ei saa. Juhuslikult nägi mind kaugusest ka politseipatrull, kes koheselt peatus ning olukorda kontrollima tuli. Nad fikseerisid mu vigastused, tegid minust pilti ja ootasid, kuni kiirabi saabus."

Heli meenutab, et saabunud kiirabitöötajad olid äärmiselt meeldivad inimesed. "Ma tundsin ikka piinlikust, kuid kiirabitöötajad olid nii armsad. Tegid nalja ja kontrollisid peapõrutuse ning muude vigastuste võimalust. Üks ütles veel nii toredalt, et "hea, et sa oma huumorisoont ja hambaid katki ei kukkunud, sest see oleks kõige hullem". See tegi mu tuju kohe paremaks. Kiirabi viis mu peale seda isegi tööle, sest olin toona katseajal ning kartsin, mis juhtub, kui ma tööle ei lähe. Muidugi saatis mu boss mu tööle jõudes koju ja naljatles kuivõrd tubli töötaja ma olen, et isegi sidemes käte ja verise näoga tööle tõttan."

Peale õnnetust on Heli muutunud väga ettevaatlikuks sõitjaks ning on seadnud oma turvalisuse prioriteediks. "Pärast õnnetust olen ma väga ettevaatlik sõitja ja ausalt öeldes kardan ääretult igasuguseid äärekivisid, lahtist pinnast ja muid takistusi teel. Kiivrit kannan iga ilmaga ja ostsin endale isegi rattakindad, et kindlalt oma käsi kaitsta. Küll aga vaatan ma inimesi teise pilguga, mõeldes, et kui minuga peaks midagi jälle juhutma, siis kas nad aitaksid mind? Palun aidake inimesi ja ärge kõndige neist lihtsalt mööda!"

• Sisuturundus

Luksusliku vannitoa planeerimine hea maitse piirides

• Kodu korda

Hallitus kodus? Miks see tekib, tagajärjed ja kuidas seda ennetada?