Tudeng pidi abi saamiseks pöörduma erameditsiini poole: terviseõde ütles, et mul pole midagi viga

Arstitudeng Maia (nimi muudetud - toimetusele teada) jagas TV3.ee veebiportaalile oma ATH ehk aktiivsus- ja tähelepanuhäire diagnoosimise lugu. 

Maia meenutab aega, mil mõte ATH sündroomist talle pähegi ei tulnud. "Enne diagnoosi saamist olin ma igapäevaelus tegelikult üsna hästi kohanenud. Üks suuremaid probleeme minu jaoks oli see, et asjad ei püsinud meeles ja see kehtis iga elu valdkonna kohta - kooliga seotud tähtajad, kohtumised sõpradega, arstiajad, sünnipäevad, tähtpäevad, arvete maksmine jne." Samas tõdeb Maia, et toona kirjutas ta probleemi hajameelsuse alla ning ei pööranud sellele suurt tähelepanu.

Kõik läheb meelest ning asjad jäävad viimasele minutile

"Ühel hetkel sain aru, et ma lihtsalt pean kõik asjad kalendrisse märkima, ka kõige väiksemad kokkulepped. Näiteks, kui teen endale mingi teenuse prooviperioodiks, siis panen ka selle endale kalendrisse kirja, et see õigel ajal ära tühistada," kirjeldab oma rutiini Maia. "Kalendrisse peab selle kirjutama KOHE, muidu läheb ka see meelest ja nii, kui selle enda jaoks tehtud reegli vastu eksin, on kõik sassis."

Diagnoosimata ATH segas ka Maia eraelu ning tekis talle rohkelt süümepiinu. "Eraelus olidki kõige valusamad momendid ehk need, kui unustasin mõne sõbra sünnipäeva või olulise tähtpäeva. Koolis jätsin ma alati kõik viimasele hetkele, aga kuna kohusetunne oli väga suur ja millegi unustamise korral süümepiinad meeletud, siis üldiselt sain ma ikkagi asjad õigeks ajaks tehtud. Põhikoolis-gümnaasiumis ei olnud ka teemad nii rasked, et poleks olnud võimalik öö enne kontrolltööd või tähtaega midagi tehtud saada." Vaatamata keskendumisraskustele lõpetas Maia gümnaasiumi kuldmedaliga ning sai ülikooli meditsiini erialale õppima.

Ülikoolis läks elu veel raskemaks

"Ülikoolis läks aga palju raskemaks, materjalide maht, mis üheks tööks vaja oli selgeks saada, kümnekordistus," meenutab Maia. "Seda ei olnud enam võimalik üks öö enne selgeks saada. Võrreldes kursakaaslastega tundus, et õpin viis korda kauem, aga meelde jääb viis korda vähem. Miks ei suuda ma lihtsalt laua taha istuda ja õppida? Selle asemel tuleb iga kümne minuti tagant pähe mingi muu "põnev" asi - kas keegi on mulle kirjutanud? Kas ma ikka panin puhtad sokid sahtlisse? Äkki viiks prügi välja. Täna on ju e-esmaspäev, peaks kõik netipoed läbi vaatama, et uusi taldrikuid osta! Tegelikult oleks ju uusi tosse vaja... See nõiaring oli lõputu."

Ei jää muud üle, kui arstile...

"Pöördusin esmalt vaimse tervise õe poole, kes ütles mulle, et ei ole mul tegelt viga midagi, sest ma pole ühtegi eksamit läbi kukkunud ja mul oleks vaja lihtsalt paremini õppima õppida," kirjeldab Maia meditsiiniõe vastust, mis tuli talle üpris valusa löögina. "Ikkagi oli mul tunne, et mul on midagi viga, et ma ei suuda õppimisele keskenduda nii nagu teised. Võib-olla ma olen lihtsalt laisk? Ei taha pingutada?" Vaatamata esimesele arstivisiidele, ei andnud Maia alla ning proovis endiselt abi leida.

Õppides ise meditsiini, tundis neiu, et midagi on temaga valesti ning pöördus abi saamiseks erameditsiini poole. "Õnneks ma ikkagi ei andnud alla, pöördusin psühhiaatri poole, kes oli nõus peale mitmeid teste tegema prooviravi. ATH testide põhjal oli arst küll veidi skeptiline, kuna üks näitas justkui väga selget ATHd ja teine mitte nii väga. Ravimi abil aga tundsin, kuidas ma tõepoolest suudan järsku keskenduda, et mu aju ikkagi on võimeline õppima."

Kõik algab iseendast, kuid ravim aitab olla efektiivne

"See ei ole selles mõttes mingi imeravim, et diivanilt end püsti ja laua taha õppima ajada tuleb end ikka ise, pingutama peab ikka ise, aga selle abil suudan ma päriselt õppimisele keskenduda, ilma et aju pidevalt mõtteid mujale viiks," räägib Maia õnnelikult. Küll aga tõdeb neiu, et tegu ei ole üldsegi odava diagnoosi ega ravimiga. "Ma tean, et objektiivselt võttes läheb mul elus liiga hästi, et läbi tasuta süsteemi abi saada. Seetõttu otsisin abi erameditsiinist ning maksan ka nüüd ravimite eest täishinda. See ei ole odav, aga tänu sellele tunnen ennast normaalselt ja tunnen, et suudan olla selline inimene, nagu ma tahan olla."