Kuue Klubi: OSA 14. Kadunud diivani müsteerium (osa3)

 “Õismäel? Mida Kapten Lusikas Õikal teeb ja miks ta diivani kaasa võttis?”, ägises Pultnaine, kui vana Passat McTegija juhtimisel järsu parempöörde tegi, lennutades kogu autos viibiva seltskonna ühte istmenurka kägarasse kokku.

“Seda ma ei tea, aga ma tean, et ta seal on!”, oli McTegija äärmiselt otsustav ning lõi kolmanda käigu sisse. Võimas 55kw mootor uhratas ja nad sööstsid eespool kõrguvate Õismäe tornmajade massiivse seina poole.

“Kust sa seda tead?”, ilmus Jääpurustaja uudishimulik nägu tahavaatepeeglisse.

McTegija vahetas rida ja teatas, “See kausitäis suppi külmikus, milles lusikas püsti seisis oli vihje meile, et Kapten Lusikas üles leida. Tallinnas on vaid üks koht, kus lusikas võiks millegi vedela plöga sees püsti seista… alguses mõtlesin, et see on Tallinna TV korruptsioonipesa… mis on jamadest nii paks, et seal seisaks ka keedetud makaron püsti aga siis meenus seda ümmargust taldrikutäit sogast suppi vaadates Õismäe majade vahel olev ringikujuline järv, mille seisev vesi on sama paks nagu Makroflexist keedetud kissell”.

“Hea töö, Tegija. Ma eksisin sinus… arvasin, et multikad on lastele aga sa oled täitsapoiss”, ütles Jääpurustaja ja patsutas teda tunnustavalt õlale, “Homme võime koos Cramo mängu vaadata, need ka vahel seal nagu multikas mängivad!”
McTegija muheles, siis ilmus sellise suure tunnustuse peale silma väike pisar, mokk hakkas värisema ning ta sosistas endale, “Ma teadsin, et ükskord tasub nende multikate vaatamine ära, öelgu teised mida tahavad!”

Siis kriiksusid Passati pidurid ja juba nad olidki kohal.
“Taskurätik läks kortsu, pean tagasi minema”, kurtis Härrasmees, kui ta Passatist viimasena välja ronis.
“Ära hädalda, meil on suuremaid muresid”, katkestas teda Pultnaine ning seltskond ronis mööda väikest ülespoole kallakut majade vahelt läbi ja neile avanes vaade majade keskel olevale ümmargusele järvele...

Ja seal ta oligi! Kapten Lusikas järvekese keskel põlvini sogases vees ja hoidis kadunud diivanit oma kätel nagu Tauno Kangro kavandamisel olev Kalevipoja skulptuur Tallinna lahes.

“Lusikas, mida sa teed! Lolliks oled läinud või”, tõreles Pultnaine ja hakkas ta poole astuma.
“Ohhhh…. Teie! Nii hea meel teid näha…. Stop! Ettevaatust! Ärge astuge vette”, hoiatas Kapten Lusikas kiirelt. Pultnaine tõmbas jala tagasi,
“Miks?”
“See on elektri all… mulle ei tee see midagi, olen 40% terasest ja vool jookseb minust läbi aga teile on see ohtlik”.
“Elekter, mis? Mida sa siin teed… miks sa diivani ära viisid?”.
“Mina ei viinud, ma vaatasin eile rahulikult… või no mitte nii rahulikult õhtul õudukat, kui elekter ära läks, siis sain hoobi pähe ja hommikul ärkasin siin ja...”

Korraga hakkasid ringis ümber järve olevate majade tuled akendes kustuma… Plaks, plaks, plaks… nagu oleks keegi korgid järjest välja lükanud.
“Mis see on?”

Kostis õelat kihistamist, “See olen mina, Doktor Elektrikatkestus ja mina röövisin teie sõbra koos diivaniga”.
Ühest varjulisest nurgast astus välja hall kuju. Hall mantel seljas, kaabu silmini ja käes kimp värvilisi juhtmeid. Tema kõrval surises väike kandiline musta tahmakorraga kaetud mehike ja pildus sädemeid. Meie kangelaste küsivate pilkude peale tutvustas Doktor Elektrikatkestus oma kaaslast,
“Tema on mu parem käsi, “Ricardo Alajaam!”
“Mida sa tahad? Miks sa meie sõbra oled kinni võtnud ja diivani varastanud?”, nõudis Pultnaine.
Doktor Elektrikatkestus vaatas neid üleolevalt, “Niiiiii, et teie oletegi siis see kuulus Fantastiline Kuus, Kuue Klubi…  ammu ajate mind juba närvi, olete nii kuulsad, teid näidatakse telekas ja teatakse seltskondades… aga tegelikult oleme meie koos Rikkis Alajaamaga…"
“Ricardo Alajaam ikka…..” pragisest tahmunud mehike ta kõrval rahulolematult.
“... aga tegelikult olen mina, Doktor Elektrikatkestus, koos Ricardo Alajaamaga telekavaatamise õhtu tõelised staarid, me tahame, et meid kardetaks ja meist räägitaks, kui pilt kustu läheb aga teie olete meil teepeal risti ees ja röövite kogu tähelepanu…” ning jätkas, “Pidin ühe teist röövima, et saada kogu teie tähelepanu.
Ma tahan teid põrmustada, käite mulle juba ammu pinda… nüüd kus te kõik siin koos olete, hävitan teid kõiki korraga”.
“Ricardo… suru nad kõik elektrifitseeritud järve, las nad seal praevad mustaks!”, näitas Doktor Elektrikatkestus käega järve suunas.

Ricado Alajaam hakkas veel rohkem surisema, pildus sädemeid ja sinakaid kaarlahendusi meie kangelaste suunas nagu uusaasta ilutulestik ning surus neid samm-sammult järve poole. Pääsemisvõimalust polnud. Ühel pool voolu all vesi, teisel pool 20 000 volti kõrgepinget. Kindel surm mõlemalt poolt.

“Mis siin toimub? Mis te karjute, laske rahulikult pikutada”, ilmus kaldapealsele pahase näoga POH´MELL, kes oli Passati pagassis end kaasa smugeldanud, arvates, et sõit läheb poodi remontõlle järele aga oli vahepeal avastanud, et auto tühi ja sõbrad kõik kadunud ning otsustas siis nad üles otsida.
“POH´MELL! Tee midagi, mõtle midagi välja… peata Doktor Elektrikatkestus ja Ricardo Alajaam!”, käratsesid sõbrad läbisegi.
“POH´MELL  tee seda, POH´MELL, tee toda”, porises POH`MELL, “Kas te ei näe, et mul on paha olla…. mõtle midagi välja…. ma ei saa ju, mul pea valutab… oma hingeõhust hakkab ka endal praegu paha….”.
Siis korraga nagu midagi äkki koitis talle! POH´MELL hingas sügavalt sisse, mudis kõhtu veidi ning lasi mega krooksu suust välja! Pohmellimolekulidest küllastunud massiivne gaasiline pilv liikus sädemeid pilduva Ricardo Alajaama poole. Alkoaurud süttisid sädemest ja Alajaam plahvatas! “EIIIIIIII!!!!!”, karjatas Doktor Elektrikatkestus ning ta hall kogu hajus õhku ära.
Siiski suutis ta veel sisiseda, “Me kohtume veel!!!”

Ümbritsevate majade akendes hakkasid aga tuled jälle süttima ning ekraanid sinakalt helendama. Pahalased olid jälle võidetud! Sõbrad aitasid Kapten Lusika veest välja, läksid auto juurde, panid diivani Passati katusele ja sõit läks tagasi kodu poole, kus POH´MELLIL lubati autasuks terve päev üksi diivanil pikutada ja telekat vaadata. Härrasmees seisis tõelise härrasmehena ta kõrval ja täitis kõik ta soovid - hapukurgist kuni jalamassaažini .

Kuue Klubi toimis jälle.